Võrreldes oma perekonda aristokraatiaga, ütles «paruness» Helme ilmselgelt rohkem kui tahtis. Ta võttis kokku upsaka ignorantsi Helmede valitsemises ning ettekujutuse privileegidest ega muutnud kübetki veenvamaks võimuatribuutikat, millega nad on end ümbritsenud. Ideaalis on aristokraatia paremuse võim, mõistuspära ja suursugusus. Eestis on see paraku väiklus, asjatundmatus ja alandamine, kirjutab riigikogu liige Jürgen Ligi (Reformierakond).
Jürgen Ligi: Eesti parunid ja nende alamad (30)
Ma olen justkui kolm kuud pidanud vaatama mingit filmi, kus valitsejad, kes on end ikka talupoegade eestkostjatena esitlenud, eestkostetute olukorrast ainult niipalju teavad ja hoolivad, et nende kallal tänitada. Mu enda poliitiline profiil ei seondu just kuigi tihedalt maaeluga, ometigi on põllumehed aina enam ka mulle kirjutanud, mispeale oleme kolleegidega selle kohta pidevalt aru pärinud. Valitsejad on aprilli algusest aga oma tribüünidelt vastanud, et tegemist on pseudoteemaga, hädalisi on olematu hulk ja minister pisaraid valada ei kavatse.
Aga talunikud on valanud ilma mingi kavatsuseta. Sest kogu Euroopas on olnud juba aastaid, ka koroonakriisi ajal, teada, et ajutist tööjõuvajadust ei soovi ega suuda katta kohalik rahvas, isegi mitte töötud.
Küll aga on väga motiveeritud selleks vaesemad rahvad, kellest eriti oodatud on ukrainlaste nobedad käed. Me leeridesse jagunenud rahva ülelõhe pool hüüatab muidugi, et selleni on viinud «17 aastat võimul», aga õiglane oleks rääkida, et me heaolu kasvuaeg, mis meid ka töö suhtes valivaks on muutnud, on poole pikem ja seda ei anna kahetseda.
Valitsejatel tulnuks neis oludes võimalus käia Euroopaga ühte sammu ja kuulata oma talunikke, kes on märtsist peale ära kontrollinud, valitsust palunud ja tõestanud, et eestlastest põldudel ja laudas ei piisa. Aga filmi peategelane teatab südasuvel, kus enamus maasikasaagist on riikliku korjajate keelu tulemusena hallitamas ja mädanemas ning põllud maha kantud, et tema teada «mai, juuni, juuli oli aega kohaneda olukorraga».