Lobitööst Eestis ei räägita, sest meie väike ja korporatiivne ühiskond on huvitatud tagauste säilimisest. See on arengu piduriks, ütles Postimehe ajakirjanik Marica Lillemets Kuku raadio saates «Vahetund Postimehega». 

Eesti on üks vähestest Euroopa riikidest, kus ei ole veel lobiregistrit. Lobist saab olla ainult suhetes riigivõimu ja kohaliku omavalitsusega või mõne konkreetse valitsuse liikme tasandil, täpsustas Postimehe ajakirjanik Marica Lillemets, et igasugune asjade ajamine ei ole veel lobitöö. 

Euroopa Komisjoni kogemus näitab, et kulus 15 aastat, enne kui soovitusest luua lobiregister jõuti ka tegudeni. Tegemist on küll vabatahtliku loendiga, ent Euroopa Parlamendi tööruumidesse pääsevad ainult registreeritud lobistid, selgitas Lillemets. ELi eesmärgiks on üles märkida, millised lobistid poliitikutega kohtuvad ning mis oli jutuajamise teemaks. «Ma arvan, et väga palju kaugemale ei tasu esiotsa minna,» sõnas Lillemets.

Eestis on teema tõusnud päevakorda, kuna Euroopa Nõukogu korruptsioonivastaste riikide ühendus GRECO nõuab, et siin lobitöö teemaga tegeletaks. Lillemets märkis, et ta nõustub eelmise peaprokuröri Lavly Perlinguga, et diskussiooni on Eestis vaja. Avalikkus peaks teadma, kuidas tekivad olulised valitsuse otsused ja seadused. Rahandusministeerium peaks täpsustama, millised MTÜd saavad riigieelarvest toetust. 

«Miks lobitööst Eestis väga palju ei räägita, on see, et meie väike, korporatiivne, sõpruskondade keskne ühiskond on huvitatud, et säiliksid tagauksed,» ütles Lillemets. Tema sõnul on see arengu piduriks näiteks kohalikes omavalitsustes, kus mõned võimsad huvigrupid haaravad enda kätte kogu otsustusprotsessi. Nende soovil tehakse teid, ehitatakse maju ja pannakse firmasid kinni. Selletõttu on ka Eestis vajadus lobiregistri järele. 

Eesti on liiga väike selleks, et mitte omada lobiregistrit, võttis Postimehe väitlustoimetaja Herman Kelomees kokku. 

Kommentaarid (1)
Copy