Juhtkiri: viltune õhuloss südalinna augus

Tudengid panid Kunstiakadeemia krunti ümbritsevale plangule suurelt ja selgelt kirja, mida nad oma koolimaja ehituse ümber käivast jamast arvavad. Foto: Uwe Gnadenteich

Üks suur auk Tallinna südalinnas. Ühe arhitektuurikonkursi nuditud võidutöö. Üks kodutu, linna mööda laiali pillutud õppeasutus. Palju järjest keerukamaks muutuvaid rahalisi vahekordi.

Sellisesse nukrasse vahefinišisse on pisut enam kui nelja aastaga jõudnud Eesti Kunstiakadeemia (EKA), kui võtta stardijooneks aeg, mil kuulutati välja rahvusvaheline arhitektuurikonkurss uue hoone ehitamiseks kooli ajaloolisse asupaika.

Miski on kokkuvõttes läinud väga viltu ja ilmselt kannab vastutust selle eest ka EKA juhtkond. Seetõttu tuleks tunnistada, et kogu protsessi käigus on vähemalt osaliselt ehitatud õhulossi. President Meri kuulsat lauset ümber pöörates: igast sitast olukorrast tulevikuväetist ei saa.

Kuigi ülikool avalik- õigusliku asutusena on iseseisev, on kardetavasti lähiajal vajalik väline sekkumine, millisele võimalusele viitas eile ka peaminister Andrus Ansip. Ükski suur kultuuriobjekt ei valmi inimesteta, kes on valmis vajadusel enese tõestamiseks läbi halli kivi minema. (Kahjuks on meil kultuurivaldkonnas tihti nii, et enese tõestamiseks tuleb kopp maasse lüüa, et lahendus (lähemale) tuleks.)

Samas ei saa tegutseda läbimõtlematult, olgu kui tahes kõrgete ideaalide nimel. Faktid ütlevad, et EKA-l krundi naabrite vastuseisu tõttu ehitusluba pole, hoone valmimise tähtaeg on küsitav ning oodatud raha sihtasutuselt Archimedes jääb saamata.

EKA juhid on soovitanud ülikooli nõukogul Archimedese otsus vaidlustada, kuid senine asjade käik sunnib küsima, kuhu me samamoodi jätkates jõuame. Viis miljonit eurot on kulutatud. Kes ikkagi vastutab selle eest, kui Archimedesele tõepoolest ettemaksuna saadud 2,25 miljonit tagasi maksta tuleb? Või kui ehitajaga peaks eriarvamusi tekkima?

Kogu aeg on räägitud uue kunstiakadeemia väljapaistvast arhitektuurilisest lähenemisest, mis peaks büroode piirkonda ilmestama ja elustama. Kas lihtsustatud projekt end enam üldse õigustakski? Seitsmesse kohta jagunenud koolirahvas ootab siiski lahendust.

«Mul on ausalt öeldes suhteliselt ükskõik, milline see maja välja näeb. Peaasi, et ta on olemas ja ma saan seal õppida, et mul on olemas vahendid, ruumid ja head õppejõud,» rääkis üks tudeng äsja Üliõpilaslehes.

On selge, et EKA oma 100. sünnipäevaks 2014. aasta sügisel uude hoonesse ei koli, kuid loodetavasti on selleks ajaks siiski selge, kuidas ja kus kunstikool edaspidi toimima hakkab ning töö käib. Selleks aga, et tulevastesse pidukõnedesse lootust jaguks, tuleb praegu iga otsust korralikult kaaluda.