Liisa Pakosta: vägisi kallistamisest

Võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta Foto: Konstantin Sednev

Võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta arutleb, millal peaks kõrvaltvaataja nägema ahistamist ja millal ta seda teha ei saa või ei ole mõistlik temalt seda oodata. 

Kõrvaltvaatajana hinnangu hindamiseks tuleb mõista nii seadust kui ka konkreetset olukorda. Meil on karistusseadustikus seksuaalse enesemääramise vastased süüteod (tahtevastased sugulise iseloomuga teod), nendest saavad pea kõik inimesed ühte moodi aru, lisaks on vägistamisest teatamata jätmine ka süütegu, siin lausa peab kõrvaltvaataja sekkuma, teatama, takistama. Ehk et kui keegi otsib mistahes viisil rahuldust, siis sellisel juhul ei räägi me ahistamisest, vaid palju tõsisemate tagajärgedega süüteost.

Seksuaalne ahistamine on karistusseadustikus aga hoopis kodanikuõiguste peatüki all, kus on reguleeritud süüteod võrdõiguslikkuse vastu. Võrdõiguslikkust käsitlevad ka soolise võrdõiguslikkuse seadus, töölepinguseadus jmt.

Ahistamine on ohvri poolt vaadates tema tahte vastane tegu, aga üks seksuaalse ahistamise tunnuseid on alati tahtevastasusele lisaks alandamine või ähvardamine.

Ahistamise korral arvab ahistaja, et teine inimene on temast oluliselt kehvem just nimelt naiseks või meheks olemise tõttu, et näiteks naisi tohibki mõnitada, ja ta väljendab seda lihtsalt seksuaalsel viisil. Seepärast me räägimegi ahistamisest võrdõiguslikkuse teemana – kui inimene peab teist inimest endaga võrdväärseks, olgu teine mees või naine, siis ta teise inimese tahte vastu ei alanda teda seksuaalse iseloomuga tegudega.

Järgnev näide ei puuduta Estonia teatri ühtegi juhtumit, kuna mul ei ole teada nende kaasuste olulised asjaolud, aga kui kaks inimest töö juures kallistavad teineteist ja lõõbivad omavahel, siis võib küll nii olla, et 20 inimest tunnevad ennast seejuures hästi ja nad ei tunneta selles ka midagi seksuaalset. Seega pole tegu nende jaoks seksuaalse iseloomuga, pole tahtevastane ja hea enesetunne näitab, et tegu pole ka alandav. Aga 21. tunneb, et seesama tegu on tema jaoks seksuaalse iseloomuga, ta tunneb ennast võimusuhtes objektistatult ja seega tajub ka alandatust ning ta ka annab märku, et tema jaoks on selline tegu tahtevastane.