Siiri Suursoo: kas kiirgusoht hüüab tulles?

Tartu Ülikooli füüsika instituudi kiirguskaitse teadur Siiri Suursoo uurib, kuidas radioaktiivsed elemendid joogiveest välja filtreeritakse ning mis selle protsessiga kaasneb. Foto: Kristjan Teedema

Viimastel nädalatel õhus mõõdetud inimtekkeliste radioaktiivsete elemetnide kogused on olnud väga väikesed. Need ei kujuta endast ohtu inimese tervisele ega keskkonnale. Nii madalate koguste tuvastamine on võimalik üksnes tundlikku aparatuuri kasutades, kirjutab Tartu Ülikooli füüsika instituudi kiirguskaitse teadur Siiri Suursoo.

Viimastel nädalatel õhus mõõdetud inimtekkeliste radioaktiivsete elemetnide kogused on olnud väga väikesed. Need ei kujuta endast ohtu inimese tervisele ega keskkonnale. Nii madalate koguste tuvastamine on võimalik üksnes tundlikku aparatuuri kasutades, kirjutab Tartu Ülikooli füüsika instituudi kiirguskaitse teadur Siiri Suursoo.

Rootslased teatasid 23. juunil, et õhus on tuvastatud väikestes kogustes inimtekkelise päritoluga radioaktiivseid osakesi. Soomlased avalikustas samateemalise pressiteate päev hiljem. 28. juuniks selgus, et ka Eestis, Harku seirejaamas on perioodil 14.-21. juuni esinenud samu radioaktiivseid osakesi. Miks võttis jaanipäeva eel õhus ringelnud osakeste kindlakstekemine nii kaua aega ja kas ka tõsiste tuumaõnnetuste puhul tuleb silmitsi seista sellise ooteajaga?  

Eesti ja mitmete teiste Läänemere-äärsete riikide õhust leiti nelja radioaktiivset isotoopi – tseesium-137, tseesium-134, koobalt-60 ja ruteerium-103 – mida looduslikult atmosfääris ei esine. Tõsi, tseesium‑137 olemasolu tuvastamises pole midagi erakordset, sest 30 aasta pikkuse poolestusaja tõttu tiirleb atmosfääris endiselt Tšernobõli tuumakatastroofist pärineva tseesium-137 saaste jälgi. Küll aga ei saa ajaloolisi sündmusi süüdistada ülejäänud kolme isotoobi atmosfääri sattumises, sest nende poolestusajad on tunduvalt lühemad. Samuti ei saa tegu olla Tšernobõlist pärineva reostuse uuesti ringlusesse paiskumisega näiteks Ukraina saastunud aladelt pärineva puidu põletamise tulemusena meie lähiriikides. Kõnealuste isotoopide samaaegne tuvastamine viitab, et osakesed pärinevad tuumaenergeetikas kasutatava uraani lõhustumisest ja sellega kaasnevast tuumkütuse varraste neutronaktivatsioonist – osakesed on lekkinud kas mõnest tuumaelektrijaamast või kasutatud tuumkütuse käitlemisega tegelevast asutusest.