Anny Drobet: vibujaht pole humaanne

Anny Drobet Foto: Erakogu

Vibujaht on loomadele asjatuid kannatusi valmistav jahipidamise viis, mida ei saa pidada eetiliseks, kirjutab MTÜ Loomuse vabatahtlik Anny Drobet.

2013. aastal legaliseeriti Eestis vibujaht vaatamata loomakaitsjate vastuseisule. Tänaseks on juba kuus aastat lubatud vibust lasta väikeulukeid (väikeulukid on rebane, šaakal, kährikkoer, mink, tuhkur, metsnugis, kivinugis, mäger, kobras, ondatra, halljänes, valgejänes ja erinevad linnud). Põhilised argumendid vibujahi vastu kehtivad ka nüüd: uuringud näitavad erinevat haavatud loomade osakaalu, mis ulatub kuni 50 protsendini. Fakt, et loomad peavad kuni leidmiseni 24 tundi valudes kannatama, on jätkuvalt vastuvõetamatu inimestele, kes hoolivad loomadest ja loodusest. Vibujahti harrastatakse enamasti spordi või hobi eesmärgil, mis ei ole eetiline ning võib lisaks individuaalsetele loomadele kannatuste valmistamise ohtu seada nii liikide arvukuse kui ka looduse tasakaalu säilitamise.

Eesti vibulaskjaid taotlevad nüüd vibuga jahil käimise õiguse laiendamist - et vibudest oleks lubatud lasta ka suurulukeid, eeskätt metskitsi. Põhjenduseks tuuakse liiklusõnnetuste sagenemise asulate lähedal, kus püssi kasutada ei saa, metskitsede arvukust aga peaks vähendama. Vibuga jahtimine ei ole aga kuidagi efektiivsem olemasolevatest jahipidamise viisidest, kuna vibust tabamiseks peab viibima loomast mõnekümne meetri kaugusel. Uuringud näitavad, et vibuga laskmine on võrreldes tulirelvaga ka vähem täpne, tuues omakorda kaasa eelmainitud loomade haavamise nende tapmise asemel.