Anny Drobet: vibujaht pole humaanne

Anny Drobet Foto: Erakogu

• Vibujahti harrastatakse peamiselt spordi või hobi eesmärgil
• Loomadele põhjustab vibuga küttimine asjatuid kannatusi
• Praegu soovitakse Eestis lubada suurulukeid vibuga küttida

Vibujaht on loomadele asjatuid kannatusi valmistav jahipidamise viis, mida ei saa pidada eetiliseks, kirjutab MTÜ Loomuse vabatahtlik Anny Drobet.

2013. aastal legaliseeriti Eestis vibujaht vaatamata loomakaitsjate vastuseisule. Tänaseks on juba kuus aastat lubatud vibust lasta väikeulukeid (väikeulukid on rebane, šaakal, kährikkoer, mink, tuhkur, metsnugis, kivinugis, mäger, kobras, ondatra, halljänes, valgejänes ja erinevad linnud). Põhilised argumendid vibujahi vastu kehtivad ka nüüd: uuringud näitavad erinevat haavatud loomade osakaalu, mis ulatub kuni 50 protsendini. Fakt, et loomad peavad kuni leidmiseni 24 tundi valudes kannatama, on jätkuvalt vastuvõetamatu inimestele, kes hoolivad loomadest ja loodusest. Vibujahti harrastatakse enamasti spordi või hobi eesmärgil, mis ei ole eetiline ning võib lisaks individuaalsetele loomadele kannatuste valmistamise ohtu seada nii liikide arvukuse kui ka looduse tasakaalu säilitamise.

Eesti vibulaskjaid taotlevad nüüd vibuga jahil käimise õiguse laiendamist - et vibudest oleks lubatud lasta ka suurulukeid, eeskätt metskitsi. Põhjenduseks tuuakse liiklusõnnetuste sagenemise asulate lähedal, kus püssi kasutada ei saa, metskitsede arvukust aga peaks vähendama. Vibuga jahtimine ei ole aga kuidagi efektiivsem olemasolevatest jahipidamise viisidest, kuna vibust tabamiseks peab viibima loomast mõnekümne meetri kaugusel. Uuringud näitavad, et vibuga laskmine on võrreldes tulirelvaga ka vähem täpne, tuues omakorda kaasa eelmainitud loomade haavamise nende tapmise asemel.

Vibujaht on lubatud mõnedes Euroopa riikides, kuid näitena võib tuua, et keelatud on see Leedus, Lätis, Saksamaal, Norras, Rootsis. Leedus lükati tagasi vibujahi legaliseerimist lubav jahiseaduse muudatus, mis lubanuks vibujahti pidada alates 2022. aastast, tänu loodus- ja loomakaitseühingutele ning avalikkuse meelepahale. Ka Eestis on looma- ja looduskaitseorganisatsioonid väljendanud oma vastuseisu vibujahile. Suurulukite vibujahi legaliseerimise vastu on seljad kokku pannud MTÜ Loomus, rohelise elustiili portaal Bioneer, Eesti Loomakaitse Selts, kodanikuühendus Eesti Metsa Abiks, Eesti Roheline Liikumine, Eestimaa Loomakaitse Liit, Eesti Metsloomaühing, MTÜ Päästame Eesti Metsad ja Sihtasutus Koosloodus.

Vibujahti pooldava uuringute näitena tuuakse Taanis tehtud uurimus, mis näitas madalat haavamise protsenti. Taanis on vibujaht aga rangelt reguleeritud ning jahimeestel on kohustus haavatud loom üles otsida, kasutades selleks spetsiaalsete jäljekoerte teenust. Eestis jahimehel selline kohustus haavatud loom tingimata üles leida, puudub: jahiseaduse paragrahv 41 sätestab, et kui haavatud suurulukit pole leitud 24 tunni jooksul, tuleb jahiloale lihtsalt vastav märge teha. Ameerikas, kus on kaua vibujahti peetud, läbiviidud uurimused näitavad aga vibujahti tunduvalt süngemates toonides: iga vibuküti poolt kätte saadud loomale lisaks haavati vähemalt veel ühte - kusjuures tulirelva puhul ei saadud kätte vaid 1 looma 14-st. Keskmine vibuga haavamise määr oli 54 protsenti. Täpne sihtimine, et tabada elutähtsaid piirkondi looma kehal, ei ole vibujahi puhul praktiliselt võimalik ja haavatud loomad, keda kätte ei saada, surevad kuni 2 nädalat hiljem agoonias.

Elusolendi surm ei tohiks kunagi saada spordiks või enese proovilepanekuks. Sama meelt on ka Eesti loomakaitseseadus, mille paragrahv 10 ütleb selgelt: «Looma lubatud hukkamise puhul tuleb valida hukkamisviis, mis põhjustab loomale võimalikult vähe füüsilisi ja vaimseid kannatusi.» Vibujaht on loomadele asjatuid füüsilisi ja vaimseid kannatusi valmistav jahipidamise viis, mille järele ei ole ei praktilist ega teoreetilist vajadust. Eestlased austavad loodust ning metsloomadele piinamine ei käi looduse armastusega kuidagi kokku.

Vibujahi vastase petitsiooni leiab MTÜ Loomuse veebilehelt.