Aivar Mäe kaitsjad: kuidas hävitada inimest?

Aivar Mäe Foto: Artur Kuus

Suvekuumuses kogub tuure viimaste aegade suurim skandaal Eesti kultuurimaastikul: Aivar Mäe väidetav väärkäitumine oma naiskolleegide suhtes. Ajakirjandus taob hoolega rauda, arvamustega esinevad nii poliitikud kui erinevate ametite esindajad, juba on võrdlusena käigus Weinsteini, Putini ja Onu Heino nimed, kirjutavad Vanemuise teatri töötajad Anu Tonts, Keiu Kaljujärv ja Hannes Kaljujärv.  

Mitu neist kirjutajatest Aivar Mäed tunneb või temaga veidigi kokku on puutunud? Selge see, et amet kohustab seisukohta võtma, aga samas annab olukord hea võimaluse end ka ühiskonnas märgatavaks teha ja võtta avalikkuse ees moraalimajaka positsioon. Sama nägime ka paar aastat tagasi lahvatanud Tiit Ojasooga seotud skandaalis. 

Meie, allakirjutanud, kohtusime Aivar Mäega esmakordselt, kui ta 2004. aastal tuli juhtima Vanemuise teatrit. Selles arvamusavalduses aga võtame sõna mitte vanemuislastena, vaid inimestena, kes Aivarit tunnevad ning usuvad, et ta pole süüdi kõigis talle omistatavates pattudes. 2004. aastal kaasnes Aivari Vanemuisesse tulekuga meeletu energiavoog, mis tuhises läbi Vanemuise koridoride keldrist katuseni. Aivar tegi ise tempokalt ja eesmärgistatult tööd ning nõudis seda ka teistelt. Otsuseid langetati kiiresti, aga nõu peeti ka. Osalesime sel perioodil väga paljudel koosolekutel ja nõupidamistel nii suurtes koosolekusaalides kui väikses ringis, oleme Aivariga mingite põhimõtteliste tööteemaliste seisukohtade pärast päris kõvasti sarved kokku pannud ja tülligi läinud. Aivar on emotsionaalne inimene. Kindlasti on hetki, kus talle oponeerimine on ebamugav, sest ta on oma arvamuse avaldamisel väga otsekohene ja jõuline, ent samas ei mäleta kordagi, kus oleks olnud hirm minna direktori kabinetti ja temaga rääkida. Aivariga sai alati rääkida. Ta kuulas ära. Ja kui suutsid teda veenda, siis ta muutis oma arvamust. Aivar ei olnud kunagi juht, kes on kõrgel ja kaugel, Aivar oli alati inimeste seas. Ta tundis napilt kuu Vanemuises olnuna nimepidi pea kõiki vanemuislasi keldrist pööninguni, jõudis nii puutöökotta kui pesukööki, teda jätkus kõikjale, kõik inimesed olid tema jaoks võrdselt olulised, ta märkas ja tunnustas neid. Ka praegu vahel harva Vanemuisesse sattudes ei käi Aivar ainult mööda ametnike kabinette, vaid põikab sisse ka muudesse tubadesse-töökodadesse. Usutavasti ei tee ta seda teadlikult ega mingi plaaniga – ta lihtsalt on selline. Temas on meeletult suur energia ja oskus inimesi liita ja innustada ning tekitada igaühes tunne, et ta on selle maailma oluline ja kordumatu liige. 

Selliseid inimesi nagu Aivar kutsutakse tavaliselt päikesepoisteks. Arusaadav, et 60-aastase kohta võib see veidralt kõlada, aga kõik, kes Aivarit tunnevad, teavad, et nii see on. Hea tuju, energia ja lakkamatu lagisev naer saatsid Aivar Mäe Vanemuise aastaid. «Püsti, Mäe saabus!» sisenes ta rõõmsalt koosolekuruumi.