Juhtkiri: ⟩ Radioaktiivsete pilvede all

Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Praegune radiatsiooni tõus pole võrreldav Tšornobõli juhtumiga
• Tuleks jääda ettevaatlikuks kuni saasteallika tuvastamiseni
• Putin võiks teha koostööd saasteallika kindlaks tegemisel

Paljudel vanema põlvkonna inimestel, kes mäletavad Tšornobõli tuumajaama katastroofi, võis hiljutiste uudiste lugemine tekitada üksjagu ärevust. Tundmatut päritolu radioaktiivsete pilvede kandumine Läänemere regiooni kohale võib paratamatult viia mõtted üle 30 aasta tagusele sündmusele, sest ka siis valitses suur teadmatus tegelike põhjuste suhtes.

Hollandi riiklik avaliku tervise ja keskkonna instituut on teatanud, et analüüsis Põhjamaade andmeid ning arvutused näitavad, et radioaktiivsed iso­toobid tulid Venemaa läänepoolsest osast, ehkki viimase ametkonnad eitavad kõike. Praegused tõendid ei luba küll kindlalt kellelegi näpuga näidata, eriti kui kahtlustatav ise ei pinguta piisavalt, et vastupidist tõestada. Autoritaarne Venemaa on varemgi olnud valikuline tundliku info jagamisel, sest enese nõrgana näitamine pole Putini Venemaale sobilik.

Kuna radioaktiivsus on inimtekkelist päritolu, liiguvad kahtlused Peterburi külje all olevale Sosnovõi Bori tuumaelektrijaamale, mis asub Eestist kõigest 70 kilomeetri kaugusel, või on saasteallikaks hoopis sealsed tuumajäätmetega tegelevad üksused. Sosnovõi Bori jaama suhtes on eksperdid varemgi kriitilised olnud, sest neli selle reaktorit on sama tüüpi mis kurikuulsas Tšornobõlis. Kuigi paanikaks ei ole põhjust, sest radioaktiivsete osakeste hulk ei kujuta inimese tervisele ohtu, tasub jääda ettevaatlikuks, kuni juhtumis on lõplik selgus. Samuti ei maksa paralleele tuua Tšornobõliga, sest need kaks sündmust ei ole võrreldavad.

Kahjuks on radioaktiivsuse kasv õhus sattunud ajale, mil Putin kindlustab muudatustega põhiseaduses oma presidendi ametiaega järgnevatekski kordadeks. Samuti teevad endisi Nõukogude Liidu maid ärevaks tema mõtisklused ajaloolisest tõest, mis kõik ühtse kompotina mõjuvad julgeolekuohuna. Selleks et riikidevahelised suhted saaksid Läänemerel üksteist mõistvas ja austavas vaimus jätkata, peavad naabrid omavahel rohkem dialoogis olema.

JUHTMÕTE

Kuigi paanikaks ei ole põhjust, sest radioaktiivsete osakeste hulk ei kujuta inimese tervisele ohtu, tasub jääda ettevaatlikuks, kuni juhtumis on lõplik selgus.

Mäletatavasti heitis Putin president Kersti Kaljulaidile ette nende omavahelisel kohtumisel Moskvas, et kaks naabrit võiksid rohkem suhelda. Nüüd on Venemaa riigipeal hea võimalus näidata üles koostöövalmidust radioaktiivse saasteallika väljaselgitamisel, kui märgid viitavad, et see tuleb Venemaa poolt.

Avatus on miski, mis peaks kaasas käima ka tuumaenergia kasutuselevõtu debatis. Ei ole ilmselt saladus, et päris ilma tuumaenergiata on Euroopa Liidu riikidel üsna keeruline saavutada kliimaneutraalsuse eesmärki, kui just teised tehnoloogiad ei tee lähiajal suurt võidukäiku. Praeguse taseme juures ei ole maailm aga suuteline vaid tuulest ja päikesest oma kasvavat energiasõltuvust rahuldama. Meie lähiümbruses panustab näiteks Soome üha enam tuumaenergiasse. Erinevalt Venemaal paiknevatest jaamadest on sealsed reaktorid igati kõrgtehnoloogilised ega ole seni kujutanud suurt ohtu keskkonnale.

Kui tuumaenergia debatt peaks Eestis uuesti päevakorda tulema, siis võiks käesolev radioaktiivsete osakeste juhtum Läänemere piirkonnas meid panna küsima, kuidas suudame tagada endale püsiva energiajulgeoleku ja kliimaeesmärkide täitmise CO₂ vähendamisel. Ehk kui peaksime minema tuumaenergia teed, siis oskaksime arvestada kõikvõimalike ohuteguritega.