Estonia direktori Aivar Mäe, nõukogu esimehe Arne Miku ja paljude anonüümsete netikommentaatorite sõnadest tundub, et on palju mehi, kellele näib enda impulsside ja lähenemiskatsete talitsemine kui nende essentsiaalse mehelikkuse piiramine, kirjeldas sotsioloog Riina Raudne Kuku raadio saates «Poliitikaguru».
Töökeskkonnas kandub see üle arusaamaks, et ülemusel peakski olema õigus kedagi puudutada või teha sellist tüüpi nalju, et ma unustasin oma hambaharja sinu juurde. Mis tõlkes tähendab, et siin on minu veetlev naiskolleeg, kes just veetis öö minuga, selgitas Raudne.
See tekitab küsimusi, kas on levinud tunnetus, et naised ongi objektid – asjad, mida saab katsuda oma suva järgi, kelle üle saab nalja teha – ning meesülemused ei peagi rakendama empaatiat ning hoolikalt tunnetama, kas see käitumine on praegu sobiv, tõi Raudne välja. Ta märkis, et on šokeeriv, kui laialt sellised vaated levinud on.
Raudne ütles, et kõiki situatsioone kõikides kontekstides ei saagi lõpuni reguleerida, aga edasi viib vastastikune kuulamine ja uskumine, et 22-aastane baleriin on isiksus oma soovide, tunnete ja eneseteostusega ning ta on väärt arvesse võtmist.
Saatejuht Andreas Kaju sõnas, et avaliku reaktsiooni polariseerumine muudab ettevaatlikuks seisukohtade esitamisel. Ühelt poolt on selge, et sellistes küsimustes tuleb vaikesättena usaldada ohvrite käsitlust ning siis vaadata, kuhu asjaolude selgumisel välja jõutakse. Aga teisalt elame praegu ajastul, kus õigluse saavutamine on üks poliitilisi kandvaid telgi nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas. Arutelus ei jää ruumi enam nüanssidele, konkreetsete juhtumite kontekstidele või küsimisele, kas inimene oli puudulik või on ta koletis.