Keskpäevatund ⟩ Kas kõik onu Heinod peavad nüüd hakkama patukahetsuskirju kandma?

Humaanses ühiskonnas ei peaks inimesed kartma, kas ajalehetoimetused on nende vastu juba hakanud materjale koguma, ütles ajakirjandusõppejõud Priit Hõbemägi Kuku raadio saates «Keskpäevatund».

Ajakirjanik Ainar Ruussaar märkis Estonia juhi Aivar Mäe ahistamissüüdistuste kohta, et laiemalt on tegemist põlvkondade vahetusega, mis toob kaasa pingeid sugude, rahvuste ja rasside vahel. Ta meenutas, et veel paarikümne aasta eest võis visata selliseid nalju, mida tänapäeval enam heaks tooniks ei peeta.

Ühiskonnas nii ongi, et aeg-ajalt rahutused kogunevad ja leiavad endale väljundi. Tagantjärele ei pruugigi aru saada, miks 1968. või 1848. aastal tollase plahvatuse põhjustas, mõtiskles ettevõtja Heldur Meerits. Ta hindas, et Estoniasse jääb Aivar Mäe mälestus veel pikaks, sest Ekspressis välja toodud käitumine tundub isegi temavanusele inimesele liiga rajuna. 

Samas saab ta aru ka Estonia teatri nõukogu esimehest Arne Mikust, kui küsida, kui kaugele saab poliitilise korrektsuse hindamisega minna. Ükski inimene pole päris täiuslik. Ajalugu vaadates saab küsida, kas me oleme nüüd uues hung-wei-pingide ajastus, kus kogu aeg tulevad peale uued nõudmised, mida protestijad hakkavad tõlgendama, lisas Meerits.

Saatejuht Priit Hõbemägi arutles, mida peaks tegema suure ettevõtte juht, kes teab, et ta on teinud vanakooli või onuheinolikke nalju. «Kas ta peaks istuma, pea õlgade vahel ja mõtlema, et äkki läheb minust mööda või siis minema eraviisiliselt kõikide inimeste juurde, kellega tal oli kontakt, mida tänapäeval ei peeta soovitavaks ja vabandust paluma. Või ta peaks hung-wei-pingi kombel panema kaela patukahetsuskirja – see on pärit Mao esimese kultuurirevolutsiooni aegadest ja tähendas seda, et kommunistliku partei löögirühmade liikmed ehk hung-wei-pingid paljastasid n-ö peitupugenud kodanlikke värdjaid.»

Humaanses ühiskonnas ei peaks inimesed kartma, millal haamer tuleb või kas mõni ajalehetoimetus on juba kogunud ühe, teise või kolmanda inimese kohta materjale, sõnas Hõbemägi. Süüdistustel võib olla alust, aga kindlasti on olemas ka selliseid süüdistusi, mille tõukeks on kättemaks või viha. 

Sarnane maailmavaateline või põlvkondlik veelahe iseloomustab abielu ja kooselu debatti, mis sellel nädalal tõstatus uuesti, kui president Kersti Kaljulaid jättis välja kuulutamata välisteenistuse seaduse muudatused põhjendusel, et see kohtleb abielu või kooselu sõlminud diplomaatide partnereid erinevalt.

Homoseksuaalsus on esinenud aastatuhandete vältel, märkis Meerits. Hõbemägi küsis vastu, miks ei võiks mõrva või vargust legaliseerida, kui ka neil on aastatuhandete pikkune ajalugu. Selletõttu ei ole Hõbemäe sõnul Meeritsa väide argumendiks. Kooseluseadus või abielu määramine põhiseaduses ainult mehe ja naise vaheliseks on moraali küsimus, mitte bioloogiline või kultuuriline teema. 

Hõbemägi selgitas, et moraali küsimust saab käsitleda kahte moodi. Üks võimalus, kuidas seda käsitlevad EKRE ja Isamaa, on see, et moraal on antud kõrgemalt poolt ning see on muutumatu ja alati õige. Vastuseis kooseluseadusele põhineb sellisele arusaamale moraalist. Abielu on mehe ja naise püha liit, see on antud jumalast ning niimoodi peab jääma. Teine arusaam on, et moraal on ajas muutuv ning erinevate aegade vormitav. «See tähendab seda, et kui kunagi oli [abielu] püha liit, siis täna võib see olla mehe ja naise või mehe ja hobuse või naise ja koera vahel,» sõnas Hõbemägi.