Teve Rajamets

FOTO: Teve Rajamets

Noored pannakse sundvaliku ette leida endale kohustuslik teise samba pensionifond, aga tegelikkuses saavad vähesed meist aru, mida nad üldse valima peavad, kirjutab Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni tudeng Teve Rajamets.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kas sobiva fondi valimisel tuleks nõu küsida oma emalt? Kui ta pole just hariduselt finantsist, siis vaevalt oskab ema teha noore eest valiku, kas võtta konservatiivne, mõõdukas või kiiremat kasvu tõotav fond, rääkimata sellest, kes on fondihaldur. Minu fondivalik toimus nii, et läksin ajama panka hoopis muid asju ja liitusin seal justkui muuseas ka mingisuguse fondiga, millest ma ausalt öeldes midagi ei teadnud. Olen alles hiljem aru saanud, milles üldse II samba mõte seisneb. Küllap astuvad paljud noored panka sama pahaaimamatult ja ka lahkuvad sama targalt, vaid selle erinevusega, et nende kotti on sokutatud pensionifond.

Kirgi küttev ja samas kauge, natuke arusaamatu ja segane – selline on minu arvates paljude eestlaste jaoks II pensionisammas. Kunagi, kusagil ja keegi on sellega liitunud, süvenemata päris täpselt, mille jaoks seda üldse vaja on, aga ühinemata ka ei saa jätta, sest siis tehakse seda sinu eest. Tundub väga veider ja mitte just kõige demokraatlikum kontseptsioon. II pensionisammas peaks justkui kindlustama noorte tulevikku, aga nagu selgub ka Postimehes ilmunud Annabel Partsi loost, pole fondihaldurid oma tööga eriti hästi hakkama saanud, veelgi enam, II samba kohustuslikkus diskrimineerib noori võrreldes nende vanematega.