On mõneti paramatu, et Hiina ja India vastastikku satuvad, ütles Postimehe välistoimetuse juht Evelyn Kaldoja Kuku raadio saates «Vahetund Postimehega». Ta kirjeldas, et teiste vahendite abil on nad alati üritanud teisele jalga taha panna.
India ja Hiina on pikka aega oma piiri üle näägelnud, kuid viimastel nädalatel on eskaleerunud. 9. mail said strateegiliselt tähtsas Himaalaja mäekurus Tiibeti lähedal puhkenud kähmluses viga mitu mõlema poole sõdurit, kes loopisid üksteise pihta kive ja lasid käiku ka rusikad. Miks kahe suurriigi huvid Himaalaja mäestikus kokku põrkuvad, küsis Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar ja märkis, et tegu on küll suure, ent väheviljaka maa-alaga.
Nii Hiinal kui Indial on vastastikku teineteisele territoriaalseid pretensioone, selgitas Kaldoja. De facto piir on küll pidanud ning alles nüüd jõuti 45 aasta jooksul päriselt kokkupõrkeni: käsivõitluseni kahe riigi kaitseväelaste vahel. Kui tuumasõda on üks äärmus, siis teises äärmuses on samuti väga räige käsivõitlus, kirjeldas Kaldoja. India poolelt sai surma 20 inimest, sealhulgas üks kolonel, hiinlaste puhul on räägitud isegi 30 hukkunust.
Raudsaar kirjeldas, et ala on hõredalt asustatud ning selge piiri asemel on seal patrullid ja eelpostid. Pigem saab piirkonda vaadelda kui neutraalse alana, millele mõlemad pooled esitavad nõudmisi ning jõustavad neid kaevikutes istuvate meestega.
Võib loota, et konflikti proovitakse deeskaleerida, aga küsimus on selles, millest on huvitatud võimud Delhis ja Pekingis, tõi Kaldoja välja. Nii Hiinat kui Indiat ühendab hetkel asjaolu, et mõlemad on väga hädas koroonaviirusega, mis annab löögi majandusele ja võib kõigutada valitsuse usaldusväärsust. Indias on võimul hindu marurahvuslased, kellele konflikt Hiinaga võib kasuks osutuda, sest see tõmbab tähelepanu ära sisepoliitilistelt puudujääkidelt.
«Teine asi on see, et me räägime kogu aeg, kuidas Hiina siin ja seal maailmas, sealhulgas Euroopas, üritab järjest rohkem oma kombitsaid laiali ajada,» selgitas Kaldoja. «Kui nüüd mõelda, et India on otse nende kõrval ja kümnendeid – ammu enne seda, kui meie hakkasime Hiina ohtudele mõtlema – olnud nendega tõsine terav rivaal, siis loomulikult käib see Indiale närvidele.»