Haridusinnovatsioon: kaasav haridus – kas oleme ikka kõigele mõelnud?

Õpetajad tahavad oma töö eest kõrgemat tasu. Foto on illustratiivne. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Erivajadustega laste kaasamise parandamiseks ja kaalumiseks, kas ja mis puhul on tavakool võimalik ja vajalik, peavad rohkem sõna saama ka õpetajad, õpilased ja vanemad, kirjutavad Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni magistrandid Brith Kupper, Monika Õun, Tuuli Tatomir, Triin Simso.

Unicefi määratluse järgi tähendab kaasamine haridusvaldkonnas kõikidele lastele õppimisvõimaluse loomist, olenemata nende erivajadustest, rassist, emakeelest, sotsiaalsest olukorrast või muudest eripäradest. Kaasamise puhul hinnatakse mitmekesisust, mida erineva taustaga õpilased klassiruumi toovad. 

Kaasava hariduse kontseptsiooni hakati maailmas laiemalt mõtestama ja uurima 1980. aastate lõpus. Eestis on kaasava hariduse põhimõte seadusandluses 2010. aastast (põhikooli- ja gümnaasiumiseadus) ja see näeb ette, et haridusliku erivajadusega õpilane (HEV) õpib üldjuhul elukoha lähedase kooli tavaklassis. 

Ühiskonna arengu seisukohast on oluline erivajadustega õpilasi kaasata, sest vaid nii suudame erisusi ja erinevusi nähtavale tuua ning üheskoos tolerantsemaks muutuda. Sallivus, mõistmine ja erivajadustega inimeste aktsepteerimine ja nendega kohanemine viib loodetavasti pikemas perspektiivis muutusteni nii haridus-, sotsiaal- ja tervishoiuteenuste arendamisel, linnaplaneerimisel kui ka teiste oluliste valdkondade kujundamisel. See lähenemine aga eeldab tulemusena uute normide kujunemist ja ühiskonna tervikuna positiivsemaks muutumist. Vastasel juhul lähme me demokraatlike põhimõtetega vastuollu ja jätame tahaplaanile vähemusgrupi hariduse ja heaolu.