Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/06/17/13156842t1h7dcd.jpg)
Erivajadustega laste kaasamise parandamiseks ja kaalumiseks, kas ja mis puhul on tavakool võimalik ja vajalik, peavad rohkem sõna saama ka õpetajad, õpilased ja vanemad, kirjutavad Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni magistrandid Brith Kupper, Monika Õun, Tuuli Tatomir, Triin Simso.
Unicefi määratluse järgi tähendab kaasamine haridusvaldkonnas kõikidele lastele õppimisvõimaluse loomist, olenemata nende erivajadustest, rassist, emakeelest, sotsiaalsest olukorrast või muudest eripäradest. Kaasamise puhul hinnatakse mitmekesisust, mida erineva taustaga õpilased klassiruumi toovad.
Kaasava hariduse kontseptsiooni hakati maailmas laiemalt mõtestama ja uurima 1980. aastate lõpus. Eestis on kaasava hariduse põhimõte seadusandluses 2010. aastast (põhikooli- ja gümnaasiumiseadus) ja see näeb ette, et haridusliku erivajadusega õpilane (HEV) õpib üldjuhul elukoha lähedase kooli tavaklassis.
Ühiskonna arengu seisukohast on oluline erivajadustega õpilasi kaasata, sest vaid nii suudame erisusi ja erinevusi nähtavale tuua ning üheskoos tolerantsemaks muutuda. Sallivus, mõistmine ja erivajadustega inimeste aktsepteerimine ja nendega kohanemine viib loodetavasti pikemas perspektiivis muutusteni nii haridus-, sotsiaal- ja tervishoiuteenuste arendamisel, linnaplaneerimisel kui ka teiste oluliste valdkondade kujundamisel. See lähenemine aga eeldab tulemusena uute normide kujunemist ja ühiskonna tervikuna positiivsemaks muutumist. Vastasel juhul lähme me demokraatlike põhimõtetega vastuollu ja jätame tahaplaanile vähemusgrupi hariduse ja heaolu.
Kui hariduslike erivajadustega õpilaste kaasamine on hästi läbimõeldud, toetatud ja toimib, siis on see igal juhul õigustatud. Kui ei, siis on selle rakendamine küsitav.
Seega võib öelda, et erivajadustega õpilaste kaasamisel peame me võtma vastutuse. Vastutuse paljude väikeste ja suurte inimeste elu(kvaliteedi) ees. Siinkohal oleks ehk paslik küsida – kas ja kuidas me selle vastutusega toime tulla suudame?
Hariduslike erivajaduste ja toimetulekuraskustega õpilaste õpetamisel ning toetamisel lasub koolikeskkonnas vastutus õpetajatel, tugispetsialistidel ja -isikutel. Võib-olla oleks kõige õigem just neilt küsida, kas ja kuidas nad selle vastutusega toime tulevad? Ehk võiks vaadelda ühe õpetaja koolipäeva ja püüda mõista, mil moel ja määral on ta suutnud klassiruumis turvalise ja toetava füüsilise keskkonna luua, valmistada ette vajaminevad õppematerjalid ning õppemeetodeid hariduslike erivajadustega õpilas(t)ele sobivaks kohandada. Mil viisil sõlmib ta õpilastega kokkulepped ja püstitab eesmärgid? Ja kuidas on sealjuures lood tema enda motivatsiooni, vaimse tervise ja töörõõmuga? Muidugi saab seda küsida sellisel juhul, kui on, kellelt küsida. Tõenäoliselt ei ole õpetajate ja tugispetsialistide puudus enam kellegile üllatuseks.
Jättes liialdused tahaplaanile, teame, et on ka neid, kes kaasava hariduse kontseptsiooni ainuõigeks peavad. On palju tublisid õpetajaid, abiõpetajaid, tugiisikuid ja -spetsialiste, kes teevad oma tööd südame ja rõõmuga. Kahtlemata on nemad mõistnud kaasava hariduse väärtust – kõikide õpilaste mitmekülgne areng.
Üheskoos tegutsedes arenevad kõikide osapoolte suhtlemis- ja koostööoskused, muututakse sallivamaks ning avatumaks. Hariduslike erivajadustega õpilased tunnevad, et neil on vestlus- ja mõttekaaslased, kellele võib vajadusel toetuda. Tekib harjumus üksteist märgata ja abistada nii õppetöös kui toimetustes. Pannakse alus muutusteks ka ühiskonnas laiemalt. Toimiva lahenduse loomine ja juurutamine nõuab aga loovat lähenemist ning süsteemsust. Tundub, et osaliselt on selleni Eestis ka juba jõutud. Näiteks Tartu Kivilinna koolis loodud Õpiedukeskuse eesmärgiks on just nimelt kõikide õpilaste arengu toetamine ja eduelamust pakkuva õpitee loomine. Erinevatel viisidel tegeletakse nii andekate, käitumisraskustega kui ka psüühiliste probleemidega õpilastega, kaasates protsessi spetsialiste nii koolist kui väljastpoolt. Kooli sihiks on see, et iga õpilane tunneks end turvaliselt ja tahaks rõõmuga kooli tulla.
Kui hariduslike erivajadustega õpilaste kaasamine on hästi läbimõeldud, toetatud ja toimib, siis on see igal juhul õigustatud. Kui ei, siis on selle rakendamine küsitav. Kindlasti ei sobi kaasav haridus ka kõikidele erivajadustega õpilastele (näiteks raskema juhu toimetuleku- ja hooldusõppe lapsed). Kaasamine ei pruugi tulemusi anda ka juhul, kui õpetaja ei saa piisavalt tuge ja juhendamist, et erivajadustega õpilase ja ülejäänud klassiga samaaegselt toime tulla. Kui piltlikult öeldes õpetaja jõud olukorrast üle ei käi, siis käitumisprobleemide sagenemine, väljalangevuse suurenemine ja arengu pidurdumine on päris ohud, mis paljude kõrvaltvaatajate jaoks pelgalt statistikat tähendada võivad. Kuid ligikaudu 25 000 haridusliku erivajadusega lapse vanema jaoks on see aga reaalsus. Tuttav ja kodulähedane kool koos abiõpetaja või tugispetsialistiga ei kaalu üles kindlustunnet, et lapse turvalisus ja heaolu on terve päeva vältel tagatud ning temaga tegeleb piisaval hulgal spetsialiste.
Veelgi enam, kodulähedases koolis õppimine ei pruugi kõikidel juhtudel ka võimalik olla, kui laps vajab oma eripärast tulenevalt märksa komplekssemat teenust, muu hulgas näiteks erinevaid teraapiad ja lisategevusi. Kui sellist lahendust koolipäeva jooksul ei pakuta, peavad lapsevanemad leidma aja ja võimaluse, enamasti tööaja arvelt, et lapsele vajalik teenus tagada. Nõnda lasub kogu olukorra raskus vanematel, kes vaatamata lapse erivajadusele peavad suutma säilitada optimismi, pakkuda pere teistele lastele võrdselt hoolt ja armastust ehk püüda elada võimalikult normaalset pereelu – seejuures säilitades töövõime, head suhted tööandjaga ja sissetuleku ning enda emotsionaalse tasakaalu.
Tõenäoliselt ei seisne lahendus olemasoleva süsteemi lõhkumises, vaid hoopis arendamises. Aga süsteemi, mille keskmes on inimesed, ei saa arendada kõrgel ja kaugel tornis olles. Meil on vaja anda sõna kõigile – nii teadlastele, spetsialistidele, õpetajatele, ametnikele kui ka lapsevanematele. Meil on vaja rohkem uuringuid ja järjepidevaid lahendusi. Ja miks ka mitte anda sõna neile, kes on selle teekonna juba läbinud – erivajadustega õpilastele, nende õpetajatele ja vanematele? Ehk on meil vaja kuulda rohkem lugusid päris eludest ja probleemidest, et mõista olukorra tõsidust. Ehk on see meie uks avatuma, sallivama ja mõistvama ühiskonna poole? Ikka selleks, et iga ühiskonnaliige saaks tunda, et ka tema, koos oma eripärade, soovide ja unistusega mängib olulist rolli.