Vabadussõja monument «Kalevipoeg» . Nagu Lembitu, rikkus ka Kalevipoeg pidevalt inimõigusi. FOTO: Ove Maidla

Mineviku suurkujusid ei saa hinnata tänapäeva mõõdupuude järgi, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre. Ajalooga sõja pidamise asemel tuleks leida teistsugune lahendus.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Tegelikult pole tarvis isegi pingutada, et ajaloolistele suurkujudele rassistisilte külge kleepida. See on ikkagi vaevarikas. Näiteks mõelda välja, kuidas siis Winston Churchill ikkagi oli rassist. Saab palju lihtsamalt. Näiteks võib üsna kindlalt väita, et kõik enne 1900. aastat sündinud suurmehed, kaasa arvatud seesama Churchill, olid meesšovinistid. Aeg oli selline. Isegi tolleaegsed naisõiguslased (soost sõltumata) järgisid igapäevaelus kümneid stereotüüpide ja konventsioone, mille peale tänased feministid minestusse langeksid. Aga see pole vabandus. Kui šovinistid, siis šovinistid ja punkt. Niisiis – kirves kätte ja maha-maha. 

Või kui see teema ei sobi, siis annab suurkujusid süüdistada veel sajas surmapatus. Kindlasti hävitasid nad metsi ja loomaliike või vähemalt tarbisid sellise tegevuse (näiteks ahinguga kalapüügi ja alepõllunduse) vilju. Kuritegelikul viisil. Hoopis hull oli asi inimõigustega. Inimesed rikkusid neid vana-, kesk- ja uusajal hommikust õhtuni, seitse päeva nädalas, hulgakaupa ja suurtes kogustes. Püüdkem meiegi üle olla oma natsionalistlikust suletusest ja tunnistada tõsiasja, et meie suur kangelane Lembitu käis Pihkvas inimõigusi rikkumas, võib-olla koguni süstemaatiliselt, ja küllap tegi ta seda mujalgi. Kui selline Euroopa Inimõiguste kohtusse viia, tuleks pärast terves hoones kõva kadakasuitsu teha, et temast lõhnagi ei jääks. Nii et kirves kätte ja… teadagi.