Neeme Korv: teerull tappis teo

Neeme Korv Foto: Peeter Langovits

Läinud nädalavahetuse künnisel lahvatanud mõjuvõimuga kauplemise skandaal ongi avalikkuse silmis tänaseni peaasjalikult skandaal. Ehk siis teema, kus kasutatakse häälekalt värvikaid väljendeid, mis täidavad leheruumi ja eetri, samal ajal kui infokilde, millest tervikpilti kokku panna, on vaevalt mõnesaja tähemärgi jagu.

Avalikkusele on (õieti: paistab) pilt selline, kus teerull on sõitnud üle teo. Mis tähendab, et ilma lähemalt vaatamata võime nentida, et asfaldil on räme limane plekk. Aga kas see ikka on nii, nagu paistab? Võib-olla jäi teerulli ette hoopis mingi kõvem ese kui teo koda ja see on nüüd sügavale asfalti surutud.

Eemalt jälgides paistab tee mõlemal juhul ühtviisi sile – niisiis, vahet pole? «See ei ole võitlustanner, kus tahaksime võidelda,» ütles riigiprokurör Heili Sepp eilses Postimehes meedialahingu kohta, kus Keskerakond on haaranud lausa hüperaktiivse rolli, avaldades ise kahtlustust puudutavaid üksikasju.

Prokuröri, kes lähtub rangelt seadustest ja menetluse huvidest, võib ju mõista. Kuid olukorras, kus valla pääsenud infolaviin voogab peaaegu takistusteta, kipub selles kaotsi minema ka teema tegelik tõsidus. Praegusaja meediaruumi toimimist ja iseärasusi pole paraku võimalik ignoreerida.

Teatud tasemel on iga võitlus meediavõitlus ning sellega mitte arvestamine õõnestab kokkuvõttes nii seest- kui ka väljastpoolt. (Opositsiooniga jõustruktuuride abil arvete klaarimine, millisena juhtunut paista lastakse, ei jää ka piiri taga tähelepanuta.) Niisiis on küsimus, kas me lepime sellega? Lepime, et oleme saanud «ühe järjekordse skandaali».

Millest saab teha triviaalseid järeldusi, et «eks poliitika olegi räpane» ja «pidevalt käib võitlus» ning «kes on võimul, kasutab seda niikuinii oma huvides» jne. Kuidagi ei tahaks arvata, et sellise mõtteviisi laiem levik oleks kuigivõrd demokraatia ja õigusriigi huvides.

Jutt peaks olema võimalikust rängast kuriteost, kuid me arutleme juba (tahtmatult), kas 600 eurot (jah, võib-olla isegi 500, ons sel üldse tähtsust, eks?) on ikka summa, mille pärast tikku pooleks ajada.

Riigi institutsioonide usaldusväärsus ühelt ja ühiskonna võime eristada müra tõsisest kaasusest teiselt poolt on mõjuvõimuga kauplemise loos kindlasti tähtsad küsimused – praeguse info valguses.

Ajakirjandus ei peaks kajastades kiirustama järeldustega (millele, pange tähele, on agar kahtlusalune lausa õhutanud), vaid kindlaks tegema, mis seal tee peal õieti oli. Tigu või tegu.