Eva Liias

FOTO: Kristiina Noormann

Need noored, keda Siseministeeriumi muudatustega hetkel enam riiki ei lasta, oleksid ju tulevikus need diplomaadid, ärimehed ja ühiskonnategelased, kellega Eesti riik suhtleks, ükskõik kas nad siis jäävad pärast õpinguid siia meie juurde ning panustavad meie riiki otse või siis naasevad oma kodumaale ja jäävad sillaks suhtlemisel, kirjutab Tartu Ülikooli Aasia keskuse Jaapani koordinaator Eva Liias.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kui piiride sulgemise näol oleks tegu vaid Eesti inimeste kaitsemine ohtliku viiruse eest, siis samamoodi võib meile viiruse siia tuua tegelikult ka mõni Euroopa riigi kodanik. Ja kuidas reageeriks Eesti, kui näiteks Lääne-Euroopa riigid äkki teataks, et üliõpilasi Ida-Euroopast me enam sisse ei lase? Mina läksin Saksamaale õppima siis, kui Eesti oli just Euroopa Liitu astunud, enamus inimesi Saksamaal seda isegi ei teadnud. Ikka ja jälle uuriti murelikult, et kas meil seal kaugel idas külmkappe ja autosid ka on ja et kas ma elus jalgrattaga ikka sõitnud olen. Mäletan väga värvikalt kohalikus linnavalitsuses noort ametnikku, kes keeldus mulle elamisluba andmast, kuigi mul olid kõik vajalikud dokumendid olemas. Ta karjus mu peale lõpus, sest olin ta oma põikpäisusega vist juba marru ajanud, öeldes: «Mul on suva, kust te tulete, kas Hiinast või Eestist!» Mul võttis see asi aega mitu päeva ja pidin täiesti utoopilisi teekondi ette võtma, et saada endale elamisluba.