Killer Mike (vasakul) ja EL-P (paremal), koos tuntud kui Run the Jewels.

FOTO: Julio Enriquez/wikimedia (creative Commons)

Räpiduo Run the Jewels ei vaja ilmselt (enam) kellelegi tutvustamist. Eelmisel nädalal jõudis avalikkuse ette nende neljas kauamängiv – vastava nimega «Run the Jewels 4», mis on ühtlasi nende seni parim. Ja see ei ole enam naljaasi, sest väga head muusikat on duo mõlemad pooled – EL-P ja Killer Mike – teinud ju kogu aeg, ka oma soolokarjääri ajal.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Tõsi, kaks esimest lugu – singlitena välja antud «Yankee And The Brave (ep.4)» ning «Ooh LA LA» – ei mõjunud esimesel kuulamisel just kõige lootustandvamalt, ehkki albumi kontekstis hakkavad nad teistmoodi tööle. Tõelise hoo saab plaat sisse kolmanda looga ning ega sealt enam tagasiteed pole – põhimõtteliselt järgneb üks meistriteos teisele ning albumi lõppedes on aeg minna uuele ringile.

«Run the Jewels 4» on täis poliitilist raevu, kavalaid (kõrvale)põikeid ning tehnoloogilist ärevust. See on korraga küberneetiline ja poliitiline; vaheldumisi põiklev ning samas ka näkku kargav. Ühtlasi on see ääretult tihe album, mida annab kuulata ikka ja jälle: iga lugu siin peal oleks nagu mitu albumitäit mõtteid korraga, mis on esitatud läbisegi, jõnksus. Tulemus on aga väga nauditav. Kõik lood kannavad selgelt Run the Jewelsi signatuuri, ometi on igaüks neist individuaalne ning kordumatu.