Laenuvõtmise asemel väljastpoolt tuleks hoopis rahvale pakkuda riigi võlakirju. Nii on rasketel aegadel ikka tehtud.
Uudistest on kuulda olnud, et valitsusel on näpud nüüd sedavõrd põhjas, et vaja hakata riigimasina ülalpidamiseks laenu võtma. On arvatud, et raskel ajal võib laenuprotsent kuni 10 olla.
Rahapuudus on aga suur ning võib ületada isegi 10 miljardi krooni piiri. Sellise kõrge laenuprotsendi puhul tuleks ligi miljard krooni aastas maksta laenuandjale vaid protsenti. Majandus peaks selleks kosuma umbes kahe miljardi krooni jagu. Ehk siis kasvu peaks olema protsendi võrra aastas (ehk siis ühe protsendipunkti jagu rohkem kui loodetud, õigemini kardetud).
Täna on Eestis eraisikute hoiuseid 60 miljardi krooni jagu. Tegelikult loodavad ju kõik, et tulevikus paremini läheb. Ka rahvas, muidu ostetaks säästude eest laeva- ja lennukipileteid juba ning pakitaks asju.
Rahapuuduse lahendus ei oleks laenuvõtt neilt, kes Lehmani ja vendade ja muude sellide ärakadumisel alles jäid, vaid ennekõike võlakirjade müük omaenese kodanikele. 10 protsenti, see on ikkagi märkimisväärne kasvik ja kui riik seda lubab, on see lootustandvam ja kindlam kui oma savist pensionisammast vaadata ja selle kahanemisele kaasa tunda.
Eks see Eesti võlakirjade ost oma kodanike poolt näitaks ka usaldust riigi vastu. Ei, mitte valitsuse, vaid just riigi vastu. Sedagi oleks hea teada, kui suur see usaldus siis tegelikult on, eks?
Lisaks oleksid emiteeritud võlakirjad ka võimalus riigisektoris faktiliseks palgakülmutuseks ja isegi langetamiseks. Arvan, et enamik riigiteenistujaist oleks valmis ka vabatahtlikult osa oma palgast täna võlakirjades saama ja sellega jooksva eelarvelise rahakulu väikemaks viima. Küll tulevikukohustuste arvelt, aga kui neid kohustusi niikuinii võetakse, siis võetagu juba oma rahva ees.