Meelis Lao: kuidas tegelikult Eestit kaitsta

Õhtu: Meelis Lao Foto: Pilt videost

• Julgeoleku nimel on suhtumises eestivenelastesse vaja murrangut
• Miks mitte pakkuda presidenditooli vene rahvusest inimesele
• Suhtlemisel Venemaaga oleks palju õppida Soomelt

Eesti suurimaks pingekoldeks on endiselt meie vene emakeelega kodanikud, kirjutab Meelis Lao. Samal ajal kui valvame ülipüüdlikult oma kaitsekulutuste osakaalu täitmise ja isegi ületamise eest, et kindlustada endile sel viisil liitlaste väljapääsmatus meid välise sõjalise ohu korral kaitsta, oleme unustanud, et sisepingete eskaleerumise korral NATO viies artikkel meid ei aita.

Ma usun, et kuigi kaugel, peaks hetkel USAs ühe mustanahalise arvatava roima tagajärjel toimuvad rahutused ka meid siin turvalises ja unisevõitu Eestis korraks seisatama sundima, õhusõõmu ahmimiseks maski eest võtma ja ka mõtlema panema. Mitte nii väga ammu, kümnekonna aasta eest, pääsesime suhteliselt napilt analoogsest kaosest, mis võinuks halvimal juhul viia Eesti kaardi küljest idapool Kundat asunud maalapi. Räägin pronkssõduri saagast. Muide, need ohud, olgugi oskuslikult mahavaikitud ja maskeeritud, hõõguvad senini Maarjamaa pinna all. Kuniks me ise nendega midagi radikaalset ette ei võta.

Kuid enne veel oleksin soovinud kommenteerida enda personaalküsimust. Nimelt avaldasin nädala eest ERRi portaalis artikli, mis kutsus eestlasi üles julgusele ise oma peaga mõelda, ning lugesin seejärel ühest populaarsest portaalist nimetut repliiki, et «asi ise on ju igati huvitav, aga sellisel kaabakal, nagu Meelis Lao, ei tohiks siiski lubada antud teemal sõna võtta». Jah, mind personaalselt panevad sellised nimetud repliigid muigama, sest olen sedasorti sõnameistreid oma seiklusrikka elu jooksul korduvalt näinud ja alati imestanud, miks nende autorid mees-mehega olukordades oma sõnade eest seismise asemel enamasti süldiks sulavad. Aga kui astuda välja lahedama ja tugevama Eesti eest, siis võiks inimeste liigitamine sõnaõiguslikeks ja neiks, kes peaks pigem vait olema, olemata olla.

Tulles tagasi Ameerikas plahvatanud sotsiaalse pommi juurde, on oluline pinnavirvendustest sügavamale vaadata. Asi pole ju ühe mustanahalise kallal liigse politseivägivalla ühekordses rakendamises. Ega ka mitte selles, et pätid ja rüüstajad tahaks lihtsalt tikkudega mängida ja poodidest suitsu ja õlut varastada. Ei pea olema oraakel, et mõista: viimased aastad on teatud elanike rühmadele olnud Trumpi Ameerikas tõeliseks katsumuseks. Lisagem siia koroonakriisi pinge, kus tööta ja perspektiivita jäänud inimesed ei pruugi keset suurt suremuste meediahüsteeriat mõista valitsuse kiirendatud korras negatiivsete majandusmõjude leevendamisele suunatud tegevusi. Ning plahvatus võib tulla sealt, kust mitte keegi seda oodata poleks osanud.

Eestivenelased kui maandamata oht

Eesti suurimaks pingekoldeks on endiselt meie vene emakeelega kodanikud. Samal ajal kui valvame ülipüüdlikult oma kaitsekulutuste osakaalu täitmise ja isegi ületamise eest, et kindlustada endile sel viisil liitlaste väljapääsmatus meid välise sõjalise ohu korral kaitsta, oleme unustanud, et sisepingete eskaleerumise korral NATO viies artikkel meid ei aita.

Kui astuda välja lahedama ja tugevama Eesti eest, siis võiks inimeste liigitamine sõnaõiguslikeks ja neiks, kes peaks pigem vait olema, olemata olla.

Uskuge, ma olen palju oma elus suhelnud eesti-venelastega ja tean, et nende seas on nii tõsiseid Eesti patrioote, kui ka neid, kes peavad siinset riigimängimist kasuliku idioodi asendivõtuks miki-mauside ees. Eesti ühiskond on jätkuvalt kahekogukonnaline struktuur, kus hinnangud nii Eesti riigile kui ka Venemaale kogukonniti kohati drastiliselt lahknevad. Kuigi me tahaks ju uskuda vastupidist, võib siiski arvata, et meie vene rahvusest sõdurite usaldusväärsus (kui neil peaks olema vajadus oma teiselt poolt Narva jõge tulnud rahvuskaaslastele vastu astuda), ei ole just eriti kõrge. Ja neid saab ka mõista – ise nende nahas ja tänases olukorras olles oleksid ka minul enda suhtes tõsised kahtlused.

Ainult kodanikeriik aitaks pingeid leevendada

Me oleme ligi 30 aastat panustanud tuima järjepidevusega sellesse, et siinseid venelasi Eestisse assimileerida. Eestlasteks väänata. Kindlasti on see rohkem kandnud vilja intelligentsemate ja haritumate kodanike puhul, kuid suur osa nn tavalisest vene inimesest tunneb ennast vaatamata meie püüdlustele Eestis endiselt teisejärgulisena. Miks? Sest me signaliseerime jätkuvalt rahvusriigi ehitamist. Signaliseerime meie õigemat ajalugu. Niipea kui me oma lapsed kooli panema, hakkame me neile rääkima Venemaa okupatsioonist. Venelased on tavalise eestlase ja kahjuks nii mõnegi valitsuses istuva ministri jaoks pelgalt okupandid ja nende järeltulijad, mitte aga väärtuslikud kodanikud, kelle üle tunda uhkust. Kaua teie sellist teisejärgulisust taluksite?

See, mis meile tundub ainuõige meie kultuuri ja keele ja identiteedi säilitamise seisukohast, kõlab vene kogukonna jaoks kui teadlik ähvardus nende identiteedile. Rõhutan, suurem osa neist ei ole eestivaenulikud, vastupidi. Neile meeldib Eesti ja nad peavad seda oma koduks. Kuniks tööd on ja elul pole viga, on nad teisejärgulisuse valmis alla neelama. Samas, meil oleks ammu olnud võimalus neile pakkuda žeste, mis oluliselt kiirendanuks usalduse teket. Edgar Savisaar oli vist ainumaid eelmise põlvkonna poliitikuid, kes seda mõistis ja poliitilise kapitali huvides kasutada oskas.

Venelased on tavalise eestlase ja kahjuks nii mõnegi valitsuses istuva ministri jaoks pelgalt okupandid ja nende järeltulijad, mitte aga väärtuslikud kodanikud, kelle üle tunda uhkust. Kaua teie sellist teisejärgulisust taluksite?

Ma tean, mida paljud teist praegu rusikaid kratsides mõtlevad! Paraku «sõitku siis minema», loosungitega paraku enam palju korda ei saada, sest me räägime kolmandikust eesti elanikest, kodanikest. Meestest ja naistest, kes on tänu kolme keele valdamisele tööturul vähemasti välisfirmade silmis kõvem kaup kui me ise. Inimestest, kelle tööturu panuseta variseks kokku meie niigi habras ekspordist sõltuv majandus ilmselt paari nädalaga. Ilma eestivenelasteta oleks meid vaid 800 000! Kes siis meie rahvuskoondise eest väravaid lööks? Pealegi, Eesti kodakondsusse sündinud inimestelt ei saa seda enam kunagi ära võtta. Kahjuks või õnneks. Kui juba kärgperes olla, on mõttekas see elu endile võimalikult õnnelikuks elada!

Venelased kui avastamata pärlid

Kuid eesti-venelased pole vaid oht, vaid ka meie rikkus. Pärlid, kui tahate, keda me pole viitsinud koduranna pärlikarpidest välja noppida. Ma pole poliitik, ei kogu hääli, vaid räägin, nagu mõtlen. Ja mul pole ka mingit poliitilist ambitsiooni, kirjutagu seltskonnažurnaalid, mida iganes. Mind innustab vaid teadmine, et me saaks elada palju paremini, kui oskaksime ära kasutada kahe kogukonna sünergiat! Et saaksime ükskordki üle kibedusest ja ajaloolisest valust, mida põhjustas Stalinlik režiim, mitte aga mitte ükski rahvus maapeal. Ning ka Putin on vaid autoritaarse režiimi esindaja, võimur, mitte vene inimese südametunnistus. Mida rutem seda mõistame, seda parem meile endile.

Mind innustab vaid teadmine, et me saaks elada palju paremini, kui oskaksime ära kasutada kahe kogukonna sünergiat! Et saaksime ükskordki üle kibedusest ja ajaloolisest valust, mida põhjustas Stalinlik režiim, mitte aga mitte ükski rahvus maapeal.

Kui me mõtleme Eesti riigi ülesehitamisest, arendamisest, kasvavast ja karjuvast tööjõu vajadusest, tuleb meil esmalt arvestada siinsete kultuuri ja keskkonda unepealt mõistvate elanikega. Ning olgem ausad, paljudes asjades, olgu siis inseneritaip, leidlikkus, müügi- või laiemalt suhtlusoskused, on keskmine venelane tahumatust eestlasest üle. Me peaks olema üliõnnelikud, et meil on võimalus nende panusega arvestada, mitte käsi maasikavagude vahel pikalt väljas Ukraina, Iraani või Nigeeria suunal manguda. Kuid kas me meile süllekukkunud slaavi verd ja andeid ka piisavalt motiveerida suudame, et neid Euroopasse väärikamale palgale minemast tagasi hoida? Seni pole me seda suutnud.

Keeleinspektsiooni võiks laiali saata

Lahenduste otsimisel (olgus siis tajutavast teisejärgulisusest tingitud pinged või vene ajude ja käte suurem väärtustamise vajadus tööturul) tuleks esmalt leida pidepunktid, mis on vastastikku kasulikud mõlemale kogukonnale. Ning tuleks püüda eemale hoida populistlikest ja lausrumalatest peremeesrahva õigusi ülerõhutavatest kampaaniatest. Ma tõesti ei tea, kas Ansip ja Co pronksöö ajal tajusid, kui lähedale nad tookord Eesti riigi pöördumatutele tagajärgedele viisid. Aga vähemalt pärast Donbassi ja Krimmi sündmusi peaks seegi selge olema. Hea küll, tookord meil millegipärast vedas. See aga ei vähenda nende isikute vastutust, kes mingi lühiajalise erakondliku edu nimel riigi saatuse kaalukausile panid.

Pisut hilisemast ajast meenub kellegi «geniaalne» otsus hakata Narva taksojuhtidelt kõrgtasemel eesti keelt nõudma. Kui keegi oleks välja kuulutanud konkursi parimale meetodile, kuidas kõige efektiivsemalt Narvas Eesti riigi vastaseid meeleolusid levitada, oleks see idee kindlasti võitnud. Ja kui «Kremli käsilane» Yana Toom poleks sinna kuidagi kätt vahele saanud, olekski asi ära tehtud. Olgu Toom kelle käsilane tahes, aga selles loos käitus ta küll ainsa Eesti patrioodina.

On tõsi, et meie partneriteks vene kogukonnas saavad olla vaid mõtlevad inimesed. Need, kes huvituvad euroopalikest väärtustest. Ja ma võin teile kinnitada, et neid inimesi on piisavalt palju.

Keeleinspektsiooni senisel kujul eksisteerimine on minu jaoks üleüldse suur küsimärk. Suurepärane idee õpetada ja kaitsta väikest ja habrast Eesti keelt on praktikas asendunud vihaõhutamise ja venekeelsete inimeste süsteemse ahistamisega. Et saada osa Eesti riigi hüvedest, tuleb kõigil ka keelt osata. Kuid see ei tähenda, et võtame puhtalt kiusu pärast inimestelt ära võimaluse tööd teha ja raha teenida!

Venelastega sõbrustamine käigu Euroopalike väärtuste alusel

Kui suudame edaspidi suuri rumalusi vältida, võiks hakata mõtlema olukorra parandamise peale. Alustaks usalduse taastamisest väärtuspakkumistega tervele vene kogukonnale. Teame ju väga hästi, et mitte kedagi ei saa käskimise ja survestamisega lojaalseks muuta. Vaja on näidata tegelikku huvi dialoogi vastu kahe kogukonna kui kahe võrdse vahel. Asi pole mitte selles, et «neid on vaid kolmandik», vaid selles, et «neid on tervelt kolmandik». Mõelge nii: teil on kolmeliikmeline perekond: ema, isa ja laps. Ja nüüd mõelge, et vene kogukond Eestis on meie ühise pere ema või laps. Kas oleks tark tema huve pidevalt kõrvale lükata?

On tõsi, et meie partneriteks vene kogukonnas saavad olla vaid mõtlevad inimesed. Need, kes huvituvad euroopalikest väärtustest. Ja ma võin teile kinnitada, et neid inimesi on piisavalt palju. Nagu igasuguses diplomaatias, äris või sõpruses, ei maksa sõnad midagi. Hea tava eeldab kingitust mitte üksikutele indiviididele vaid tervele kogukonnale. Teha žest, mis kompenseeriks Aljošaga tehtud valu ja paneks meisse taas eelarvamusteta suhtuma. Või vähemasti ärataks huvi partnerluse vastu.

Tean, et see kõlab paljude eestlaste jaoks rahvusliku teotuse ja riikliku enesetapuna, kuid ma päris kindlasti usun, et ainult järgenvaid samme proovides suudaksime enda riigi pinna all muliseva rahulolematuse ja mõistmatuse asendada eeldustega tegeliku lojaalsuse tekkeks. Ja sealt edasi eestivenelaste sinimustvalge patriotismi süvendamiseks.

Kokkuvõtlikult ja hästi lihtsalt – Eestimaa kogukondade head suhted ning vene kogukonna lojaalsus ei ole meile sugugi vähem oluline julgeolekugarantii, kui NATO viies artikkel. Sõltuvalt olukorrast võib selle roll olla isegi suurem.

Kas poleks aeg meie põhiseaduse tõlgenduste juurest astuda tagasi iseseisvusdeklaratsiooni vaimu juurde, mis kunagi «kõigi Eestimaa rahvaste» huvides koostati? Kas poleks aeg unustada kitsas ja jonniajav rahvusriigi kontseptsioon ja asendada see kodanikeriigi põhimõttega? Kas ei võiks me järgmistel presidendivalimistel lähtuda solidaarsest printsiibist pakkuda riigipea tooli vene kogukonna esindajale?

Või miks mitte tunda uhkust, et kolmandik meie ministritest pärineks vene emakeelega peredest?

Siinkohal oleks meil väga palju õppida meist mentaliteedi ja nutikuse poolest valgusaastate kaugusel Soomest, kus riigipead regulaarselt Venemaa liidritega kohtuvad, kus venelasi tihti omadena vastu võetakse ja kus isegi osad piiriäärsed koolid töötavad vabatahtlikult vene keele põhiselt. Ilma sunnita. Partnerluse nimel. Kuidagi on see kõik mõjunud nii, et kui peatada Sankt-Peterburis 10 juhuslikku inimest ja pärida neilt, milline riik on nende sõber ja millist peavad nad Venemaa ja venelaste vaenlaseks, siis 10st 8 annavad kindlasti vastuseks, et Soome on sõber ja Eesti on vaenlane. Seda kuvandit saab muuta, kui vaid tahta. Seda tuleks muuta! Meie endi huvides.

Kokkuvõtlikult ja hästi lihtsalt – Eestimaa kogukondade head suhted ning vene kogukonna lojaalsus ei ole meile sugugi vähem oluline julgeolekugarantii, kui NATO viies artikkel. Sõltuvalt olukorrast võib selle roll olla isegi suurem. See artikkel siin aga pole mitte venestamiskaste, vaid meeldetuletus, et ka meil on lahendamata pingeid, millest pidev ja uhke pea kõrvalepööramine ei pruugi olla tark.

Seega, nüüd, kus 2+2 valem hakkab oma tähtsust vähehaaval kaotama, mõelgem uue valemi üle. Miks mitte näiteks 5+3. Viis tähendaks valemis NATO ühiskaitse artiklit, kolm aga meie enda tarka kaitsetaktikat vähemalt kolme vene päritolu ministri kaasamisel valitsusse. Või me siiski eelistame oma õigust ja jonni edasi ajada?

Vaadakem USAs toimuvat ja mõelgem veelkord.