Eesti suurimaks pingekoldeks on endiselt meie vene emakeelega kodanikud, kirjutab Meelis Lao. Samal ajal kui valvame ülipüüdlikult oma kaitsekulutuste osakaalu täitmise ja isegi ületamise eest, et kindlustada endile sel viisil liitlaste väljapääsmatus meid välise sõjalise ohu korral kaitsta, oleme unustanud, et sisepingete eskaleerumise korral NATO viies artikkel meid ei aita.
Uskuge, ma olen palju oma elus suhelnud eesti-venelastega ja tean, et nende seas on nii tõsiseid Eesti patrioote, kui ka neid, kes peavad siinset riigimängimist kasuliku idioodi asendivõtuks miki-mauside ees. Eesti ühiskond on jätkuvalt kahekogukonnaline struktuur, kus hinnangud nii Eesti riigile kui ka Venemaale kogukonniti kohati drastiliselt lahknevad. Kuigi me tahaks ju uskuda vastupidist, võib siiski arvata, et meie vene rahvusest sõdurite usaldusväärsus (kui neil peaks olema vajadus oma teiselt poolt Narva jõge tulnud rahvuskaaslastele vastu astuda), ei ole just eriti kõrge. Ja neid saab ka mõista – ise nende nahas ja tänases olukorras olles oleksid ka minul enda suhtes tõsised kahtlused.
