Eestis tuleks algatada toetusprogramm, mis aitaks inimestel hääbuvatest piirkondadest elujõulisematesse keskustesse ümber asuda, leiab Kalev Petti, Faktum & Ariko uuringutejuht. Maalt äratulek toimub niikuinii, miks ei võiks see siis olla pisaraid vältiv ning teadlikult ja ratsionaalselt suunatud?
Regionaalpoliitika on üldrahvalik arutlusteema. Ja tõesti, keda ei huvitaks maainimeste ja maaelu saatus, sest enamikul meist on juured maal ning ka linnainimese hing ihkab aeg-ajalt maale. Seetõttu pole ka üllatav, et regionaalareng on muu hulgas arvukate uuringute, sihtrahastuste, pilootprojektide jms objektiks.
Aga miks ei ole üllatav, et kõigile uuringutele ning arendusprojektidele vaatamata pole nn maaelus mingit pööret toimunud ega ka toimumas? Võib-olla on tegu küsimusega, millele vastuse saamist soovitakse tegelikult vältida. Hea näide on hiljutine väitlus Eesti Väitlusseltsi ning Tartu Ülikooli regionaalküsimuste tunnustatud asjatundja vahel, teemaks ääremaastumine. Pruukis väitlusseltsi esindajail vaid küsida umbes järgmist: «Milles on õieti probleem?»; «Ja mis siis?»; «Kas ääremaa kui sellise saab kõrvaldada?», kui seesama asjatundja kaotas orientiiri. Edasine väitlus oli aiast ja aiaaugust. Sama näib iseloomustavat kogu maaelu ja regionaalpoliitika valdkonda.
Aastalõpu Postimehes (31.12.2011) tutvustati pilootprojekti, mille sisu on maale teenuskeskuste loomine ning neile riigi toetuse pakkumine. Idee on lühidalt selles, et kohalik maakauplus võtaks endale juurde ka teisi teenuseid – internetipunkt, postiteenus, juuksur vms – ning parandaks seega oma ärilist hakkamasaamist. Sellega toetataks omakorda kohalikku ettevõtlust ja maamajandust ning kuna projekti toetab regionaalminister, siis loodetakse ilmselt kogu regionaalarengu vallas linnuke kirja saada.
Ettevõtmisel endal pole pealtnäha häda midagi, see tundub mõistlik. Paraku olid artikli juures avaldatud maaettevõtlusega vahetult tegelevate inimeste kommentaarid ettevaatlikud. Paarist kommentaarist jooksis läbi isegi asja tuum: see ettevõtmine ei too ühtegi elanikku/tarbijat juurde ja kui tarbijaid lihtsalt ei jätku, ei muuda teenuste koondamine või nende spektri laiendamine ühes punktis midagi.
Siit jõuamegi mitmesuguste arendusprojektide ja kavade õnnestumise fundamentaalse tingimuse juurde. Headel ideedel, uuringutel, analüüsidel ja kogu teema professionaalsel käsitlemisel on mõtet siis, kui vaadeldav valdkond on asetatud laiemasse strateegilisse konteksti ning see kontekst on adekvaatne. Vastasel juhul ei jää järele muud kui raisatud aeg, energia ja raha. Väga paljudes Eestis arendamist vajavates valdkondades, eriti aga regionaalarengu küsimustes, on üheks adekvaatse konteksti keskseks elemendiks asjaolu, et Eesti on väike, hõredalt asustatud ja suhteliselt vaene maa. Seda teadmist eirates ei õnnestu isegi probleemi õigesti püstitada, rääkimata lahenduste leidmisest.
Teenuskeskuse idee juures märkis regionaalminister muu hulgas, et näiteid/kogemusi pole õieti kuskilt võtta. Midagi samalaadset olevat tehtud Inglismaal külapubidega, kuid mujal justkui pole. Minister küll tunnistab, et pubi on seal natuke teise positsiooniga kui meie maapood, kuid unustab, et ka inglise küla on hoopis teistsugune moodustis kui eesti küla.
Veelgi raskekujulisem on unustamine põhiküsimuses – Inglismaa on tihedalt asustatud ja rikas maa. Ühel ruutkilomeetril elab seal keskmiselt ca 15 korda rohkem inimesi kui Eestis ja igal inimesel on taskus ca kolm-neli korda rohkem raha. Seega on ühel ruutkilomeetril oleva raha hulk Inglismaal ca 40–50 korda suurem kui Eestis. Arvestades, et Eestis on linnastumine veelgi kontsentreeritum kui Inglismaal ning maa ja küla on Inglismaal teistsuguse struktuuriga, on maaelanike seas nende arvude erinevused veelgi suuremad.
Sama käib näiteks ka Hollandi, Belgia ja paljude muude Lääne-Euroopa maade kohta. Kui minister sõidaks ringi Soomes ja Rootsis, siis ta näeks, et suur osa sealsetest maakauplustest on multifunktsionaalsed. Mis aga ei muuda asjaolu, et ka Soomes ja Rootsis toimub rahvastiku ränne maalt linnadesse, mitte vastupidi. Mõlemad on meiega sarnaselt küll hõredalt asustatud, kuid mitte väikesed ja vaesed riigid.
Nii et kui küsida, kas külas, kus elab paarkümmend inimest, vajab inimene näiteks juuksurit, siis vastus on, et muidugi vajab (kes ei vajaks?), aga see tase ei saa kuidagi olla ettevõtluse aluseks. Kui võrdleme oma rahvastiku tihedust ja ostujõudu maal tüüpilise Euroopa riigiga, siis tuleb kohalikule turule suunatud ettevõtluse puhul vältimatult tõdeda: unustame ära, see on täiesti mõttetu üritus. See on kontekst, millest tuleks lähtuda enamikus regionaalarengu küsimustes, ja kui seda teha, saab ilmseks, et vähegi elujõulised lahendused saavad olla vaid radikaalsed ning arengut täiesti teise suunda juhtivad.
Mida siis maaelanikud tegema peaksid? Kõigepealt tasuks määratleda, kes võiks 21. sajandi järjest globaliseeruvas maailmas üldse meil maal elada. Arvan, et loogilised oleks neli gruppi. Esiteks talupidajad/põllumajandustootjad ning nende alaline tööjõud, kuna põllumajandusega saab tegeleda vaid maal (siia võib lisada ka metsanduse). Teiseks ettevõtjad ja nende töötajad, kelle toodang või teenused lähevad eksporti (või Eesti linnadesse) ehk kelle klient on tegelikult mujal ja ostab toodangut või tuleb teenust saama (näiteks turismitallu puhkama). Kolmandaks vabakutselised – kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, programmeerijad (interneti vahendusel) jms, kes ei pea oma tööd tingimata linnas tegema. Ja neljandaks need, kelle töökoht on lähimas linnas ja kes ei pelga igapäevast edasi-tagasi sõitu. Kõik. Ehk inimesed, kelle toimetulek ei sõltu kohalikust tarbijaskonnast.
Rohkematel pole põhimõtteliselt asja ega ka majanduslikku otstarvet elada maal. Kui seda soovitakse, palun väga, aga siis ei tasu kurta, et kohapeal pole teenuseid, apteeki, kohalikku võimu ja muud sellist. Nimetatud neli kategooriat saavad telekommunikatsiooniajastul hakkama ilma kõigi teenuste püsikohalolekuta ning võivad füüsilist kohalolekut vajavaid teenuseid saada vabalt maakonna- või muus lähimas keskuses. Majanduslikult toimetulev seltskond on ka see, kes suudab «maa» eest hoolitseda ja seda korras hoida.
Jah, see nägemus on erinev meie traditsioonilistest väärtustest, millest on kahju, kuid neid väärtusi loonud aegu paraku enam pole. Lisaks puhtalt majanduslikule aspektile tuleks vaadata ka laiemalt, millises maailmas me 21. sajandil elame ja kas isegi majanduslikult ebaratsionaalsete riiklike pingutustega õnnestub ikka maal kõiki vajalikke teenuseid nüüdisaegsel tasemel pakkuda. Kui kohalikud ja maakonnakeskused suudaksid pakkuda korralikku põhiharidust, oleks see juba kõva sõna. Gümnaasiumites ja kutsekoolides ollakse võimelised käima ka veidi kaugemal ning kõrgemat haridust saab heal tasemel niikuinii peamiselt väljaspool Eestit, veidi ka Tallinnas ja Tartus. Meil ei ole vaja nn teist Eestit juurde toota. Sellest tuleks hoopis lahti saada ja ma ei mõtle siin pelgalt majanduslikku toimetulekut, vaid elukvaliteedi ja sotsiaalse ressursi vastavust 21. sajandi nõuetele.
Niisiis, võib-olla oleks otstarbekas kogu regionaalpoliitika, haldusreformi, haridusreformi jm reformide ja arengukavade juures võtta aluseks terviklik majandusgeograafiline pilt ning panna püsti toetusprogramm, mis aitaks inimestel ümber asuda elujõulisematesse keskustesse. Kui võtta kokku kogu raha, mis suunatakse praegu riigi, EASi, PRIA ning muude fondide kaudu nn regionaalarengu nime all lihtsalt praeguse seisundi kõbimiseks, peaks seda selliseks toetusprogrammiks olema piisavalt. Siinkohal meenub üks uuring, mille järgi sõltub kohalikust raudteetranspordist Eestis vaid 400 leibkonda. Kui aga võtta raudtee reisijateveo ülapidamiseks kulutatav riiklike dotatsioonide maht, võiks riik selle raha eest kõigile neile leibkondadele auto osta või taksosõidud iga päev kinni maksta ja jääks veel kümneid kordi ülegi.
Efektiivselt rakendamata elanikkonna maalt äratulek toimub niikuinii, kuid miks ei võiks see äratulek olla teadlikult ja ratsionaalselt suunatud, mitte liigseid pisaraid ja haavu tekitav? Võrreldes näiteks Soome ja Rootsiga on Eesti suhteliselt radikaalse regionaalpoliitika rakendamiseks tunduvalt paremas seisus. Kõik vahemaad on lühemad ning inimeste operatiivse mobiilsusega ületatavad, mistõttu saab ka meie käsutuses olevate väiksemate vahenditega enam ära teha. Tõsiseks pähkliks, mis seejuures katki hammustada tuleks, on muidugi küsimus, kuidas vältida liigset liikumist Tallinnasse, ja eks neid probleeme on veel, kuid selleks tõsised programmid ongi, et neid lahendada.
Samal teemal
• Arved Breidaks «Elu traadi küljes», PM 10.01.2012
• Väitlus «Kas ääremaastumine on Eesti ühiskonnale kahjulik?», PM 22.12.2011
• Garri Raagmaa, Rivo Noorkõiv, Tarmo Kalvet «Millist riiki me tahame?», PM 18.10.2011
• Kajar Lember «Me ei vaja mitte haldus-, vaid riigireformi», 14.10.2011
• Siim Kiisler «Kiigeplatsist ja lasteaiakohast ei piisa», PM 10.10.2011