Ago Samoson: haridussüsteem valija (taas)tootmiseks

Ago Samoson Foto: Peeter Langovits

Poliitiline nomenklatuur püüab igal pool ja igal ajal kindlustada endale elustandardit, millest on võimatu loobuda. Südametunnistuse vaigistamiseks leitakse piisavalt põhjendusi, fetišeerides oma «erakordseid võimeid» ja «rahva valikut». Üksikud Jukud ja Kalled kas kohanduvad või nügitakse ringist välja.

Mugava positsiooni hoidmiseks tuleb kontrolli all hoida nii välis- kui sisepoliitilisi aspekte, viimastest eelkõige elektoraati. Arenenud lääneriikide nomenklatuuri välispoliitika rahustab elektoraati kuuleka ja madala tehnoloogiataseme, kuid sõjakana näiva tsooniga, mis oleks puhvriks ebasoovitavate immigrantide ja religioonide eest.

Seni on Eesti seda ülesannet täitnud suurepäraselt. Kohalik põllumajandus peab ebavõrdset võitlust teiste ja klimaatiliselt palju soodsamas kohas ELi riikide dotatsioonidega ega suuda elanikkonda nafta või elektri puudumisel enam mitte millegagi varustada. Ei ole ka juhus ega kusagil Afganistanis tuiamise teene see, et meie militaristid naasevad NATO kohtumistelt alati kiitusest õhetavate kõrvadega.

Kaitsekulutuste laastav kaks protsenti on mitu korda suurem kui teaduse eelarve, ka on nendest kulutustest lausa keelatud kasutada rohkem kui kaks protsenti mingiks arendustööks – selle rahaga saaks paar tanki üle värvida. Sellises kontekstis kujuneb hariduse tähtsus täiesti kriitiliseks.

Kahjuks on senine haridusreform tegelenud peamiselt diskussiooniga, kas lõigata sent pooleks risti või lapiti ja mida teha mitmekümne tuhande noorega, kellega midagi teha pole – töökohti ei jätku, õppimisvõimet samuti mitte. Meie haridussüsteem tagab nomenklatuurile väga sobivalt ainult elektoraadi taastootmise – see on klass, kes ei suuda ega tahagi oma hulgast uusi liidreid leida.

Pigem valitakse endiselt tuntud nimega poliitikut, kes soovitab tööpuudust likvideerida lumeloopimisega, kui «omasugust» naabri-Antsu.

Kosmeetika asemel peaks haridusreform eelkõige keskenduma noore ajuressursi kvalitatiivsele dimensioonile.

Siin võiks esile tuua kolm momenti.
1. Noore inimese intellektuaalset ja sotsiaalset arengut ei tohiks mingil juhul pärssida kohustusliku sõjaväeteenistusega.
2. Kõrgema matemaatika ja kvantmehaanika alused tuleks teha selgeks gümnaasiumis. Selleks annab 12. klass aega piisavalt, võiks ka kaaluda kuuepäevase nädalakoormuse taastamist.
3. Ülikooliõpe peab muutuma (teadus/arendus-)projektipõhiseks, juba esimesel kursusel tuleb kujundada tegevuse selgrooks konkreetne uurimistöö, kus aine(punkti)d valitakse vastavalt selle teema vajadustele. Vahetud juhendajad võiksid olla stipendiumite ja ühikakohtade asjus (kaas)otsustajad.

Naiivne oleks arvata, et mingi erakond neist mõtetest kinni haaraks – pole ju «omad» ideed, pealegi võib elektoraadi haritus nomenklatuursele heaolule lausa ohtlikuks kujuneda. Riigikogu kultuurikomisjongi arutab pigem sõjaväeteenistusest naasnute «integreerimist».

Pronksöö kõrval teine suurem rahva meeleavaldus – õpetajate kogunemine Toompeale – annab siiski lootust ka altpoolt tulevale reformile.

Koolide-dekanaatide, eriti just nende koostöö tasemel võib paljugi ära teha, mis tõesti tasapisi vajalike muutusteni viib. Võib-olla saaks kaasata isegi militaarsüsteemi õppeasutusi?

Isegi ENSV ajal osati sõjaväes hinnata nii sportlasi kui muusikuid, rääkimata akadeemilise erialaga üliõpilaste sõjaväeteenistusest vabastamisest. Võib-olla pole meil tõesti ka piisavalt hakkajaid õpetajaid-õppejõude-teadlasi projektijuhtidena kohe võtta. Saagu siis pealegi võimaluse kas või sada või kaks, seda on ikkagi rohkem kui praegune kandiline null.