:format(webp)/nginx/o/2019/11/26/12768423t1hf4e5.jpg)
Nii mõnigi haridusasutus, sealhulgas minu kodukool Hugo Treffneri Gümnaasium, on võtnud oma motoks pealkirjas toodud Vana-Rooma filosoofist ja riigimehest Senecast inspireeritud mõtte. Koroonaviirusest omajagu räsida saanud hariduselus on selle põhimõtte olulisus kinnitust saanud, sest nii õpetajad kui ka õpilased on pidanud lähtuma elu poolt antud eeskujudest ja lahendama elu poolt antud ülesandeid.
Kindlasti on aga ka enamuses need noored, kes liiga optimistlikud ei ole. Tark ja emotsionaalne abiturient andis tänasele olukorrale järgneva hinnangu:
«Abituuriumile on kogu olukord olnud muidugi kibemagus. Paaril päeval on tõesti tore tavapärasest hiljem ärgata ja diivanil lesides õppetükke teha, aga mingil hetkel saabub arusaamine, et miski pole enam päris õige. Tekib tõsine oht kalduda äärmustesse, s.t kaob kas igasugune piir vaba aja ja koolitöö vahel, mis toob endaga kaasa intensiivse ületöötamise või kaob igasugune motivatsioon üldse midagi teha ning päev veedetakse lakke vaadates. Lihtsalt lesimine ongi kõige hullem, sest see ajab inimest ennast ärevile, kuna nii palju on teha ja õppida, kuid jõust ja keskendumisvõimest on tõsiselt vajaka.»
:format(webp)/nginx/o/2019/11/26/12768423t1hf4e5.jpg)