Kui meid tabab ootamatult kriis ning meie maailma alustalad lüüakse kõikuma, hakkame esitama küsimusi selle kohta, mida me teame. Oleme šokeeritud, sest «me ei näinud seda tulemas» ja on valus, kui illusioon kontrollist puruneb.
On kaks võimalust: 1) me kas õpime šokist ning täiustame oma maailmapilti uute faktidega, et olla paremini valmis tulevasteks šokkideks. Või 2) meie meeleheitlik soov maailmast aru saada muudab meid vastuvõtlikuks, et jääda uskuma mis tahes selgitust, mis pakub sidusat lugu juhtunu seletamiseks. Kuulata ükskõik keda, kes enesekindlalt pakub lõplikke vastuseid, mis rahustavad ärevat meelt.
Mida sügavamale minna vandenõuteooriate jäneseurgu, seda rohkem kahju tehakse iseendale – ja meie demokraatiale. Las ma seletan.