Jaak Madison: Euroopa Liidule suuremate õiguste andmiseks puudub ühiskonnas toetus

'tallinn. 15APR19. EKRE aseesimees Jaak Madison saates Otse Postimehest. Foto: Erik Prozes, Postimees Foto: Erik Prozes / Postimees

Täiendavate õiguste ülekandmine riigilt Euroopa Liidu tasandile nõuaks rahva arvamuse küsimist, leiab Euroopa Parlamendi liige Jaak Madison (EKRE).

Ants Mailend kirjutas arvamusloo, kus kutsus üles diskuteerima ühiskonnas küsimuse üle, kas peaks loovutama suuremaid õigusi Euroopa Liidule. Autor ise kaitses selgelt seda seisukohta, et koroonaviiruse pandeemia on väidetavalt tõestanud vajadust suuremaks föderaliseerumiseks ja rahvusriikidelt õiguste loovutamist ELi ülesteks. Eestis on antud küsimuse üle häbiväärselt vähe arutletud ja sestap on ka tänuväärne, et härra Mailend on seda teinud. Ja mitte esimest korda, kuna ka 2016. aastal kirjutas ta Postimehes arvamusloo, kus kaitses ELi föderaliseerumise ideed.

Arvestades asjaolu, et härra Mailend töötab esimese astme kohtunikuna ja on eelnevalt olnud vandeadvokaat, siis on ta kindlasti paremini kursis ELi õiguse ja meie põhiseaduses sätestatuga kui keskmine inimene. Samas pean ma nende küsimustega ka ennast paremini kursis olevaks keskmisest inimesest ja keskmisest poliitikust.

Selleks, et rääkida suuremate õiguste loovutamisest riiklikult tasandilt ELi tasandile, tuleks rääkida konkreetsemalt. Millised õigused? Millises valdkonnas? Millisel määral? Kahjuks seda härra Mailend ei käsitle.

Tulenevalt ELi õigusest, mis muide on liikmesriikidele ülimuslik (kahjuks, minu arvates), on pea kõik poliitika valdkonnad viidud ELi tasemele. Sisuliselt me räägime juba täna föderatsioonist, kus otsustusprotsessid on viidud ELi üleseks.

Härra Mailend püstitab küsimuse oma arvamusloos: «Kas ja millisel määral me tegelikult soovime jagada otsustusõigusi ühiskondadega, keda peame endale lähedasteks?» Millises osas peame endale lähedaseks? Kas üldse peame? Kui lähedaseks me peame näiteks Kreekat või Itaaliat fiskaalpoliitikas, et anda maksupoliitilised küsimused ainult ELi pädevusse? Kui lähedaseks me peame näiteks Prantsusmaa ühiskonda kaitseküsimustest, kui nende president vaatab läbi sõrmede Ukraina ja Gruusia sõdadele ning kutsub üles uuele algusele Venemaaga? Kui lähedaseks me peame Saksamaa ühiskonda maaelu küsimustes, kui nad peavad meid jätkuvalt oma vasallideks, kui küsimuse all on põllumeeste otsetoetused?

Lisaks paneb kõikide järgmiste õiguste äraandmisele, mis veel on liikmesriikide pädevuses, piirid meie põhiseadus ja selle täiendamise seadus, mis võeti vastu ELiga ühinemiseks. Meie põhiseadusega on väga otseselt konkretiseeritud Eesti Vabariigi ülesanne: meie keele, rahvuse ja kultuuri säilimine igavesti. Lisaks sellele on ka Riigikohtus läbi käinud kohtulahendeid, kus on käsitletud ELile õiguste loovutamine. Kõige enam kirgi tekitav diskussioon leidis aset 2012. aastal, kui Eesti ühines minu hinnangul meile kahjuliku Euroopa Stabiilsusmehhanismiga. Kuna vaidlus sellega ühinemise üle jõudis Riigikohtusse, siis 12. juulil 2012 tehtud lahendis (vt kohtulahendit 3-4-1-6-12) on väga märkimisväärne punkt:

«Seetõttu peab eeskätt Riigikogu iga Euroopa Liidu aluslepingu muutmisel, samuti uue aluslepingu sõlmimisel eraldi läbi arutama ja otsustama, kas Euroopa Liidu aluslepingu muudatus või uus alusleping toob kaasa sügavama Euroopa Liidu lõimumisprotsessi ja sellest tuleneva Eesti pädevuste täiendava delegeerimise Euroopa Liidule, seega ka põhiseaduse põhimõtete ulatuslikuma riive. Kui selgub, et Euroopa Liidu uus alusleping või aluslepingu muutmine toob kaasa Eesti pädevuste ulatuslikuma delegeerimise Euroopa Liidule ning põhiseaduse ulatuslikuma riive, on selleks vaja küsida kõrgema võimu kandjalt ehk rahvalt nõusolekut ja tõenäoliselt täiendada uuesti põhiseadust.»

Põhimõtteliselt võime loomulikult arutleda seega ka alles jäänud õiguste delegeerimisest ELile, kuid arvestama siin ka siis vajadusega küsida selleks uut mandaati rahvalt läbi referendumi. Kas ELile suurema õiguste delegeerimise pooldajad on selleks ka valmis? Kahtlen sügavalt.

Üldiselt armastavad ELi föderaliseerumise pooldajad tugineda arvamusele, et ainult ühinemine liiduga 2004. aastal ja selleks saadud rahvamandaat referendumilt ongi lõputult piisav kõikide edasiste õiguste loovutamiseks. Paraku ei arva nii meie põhiseadus ega ka Riigikohus. Rääkimata Eesti rahva enamusest. Jah, rahva enamusest.

Möödunud aasta detsembris tellisin ma EL poliitikaid käsitleva uuringu, mille viisid läbi Norstat ja Saar Poll. Kahjuks selle uuringu tulemusi Eesti meedia ei käsitlenud, arvatavasti tulemused ei olnud paljude ajakirjanike ideoloogiaga kooskõlas. Nii mitmedki küsimused aga käsitlesid otseselt ELi edasist föderaliseerumist. Näiteks küsimusele, kas EL peaks muutuma föderatsiooniks ehk liitriigiks, vastas jaatavalt vaid 24,1 protsenti vastajatest ja eitavalt 59 protsenti. Selge vahe. Küsimusele, kas liikmesriigid peaksid enam loovutama ELile oma välis-, kaitse- ja rahanduspoliitikat, vastas eitavalt 61 protsenti eestlastest. Kõrgharidusega vastajatest lausa 66 protsenti ei toeta seda ideed. Samuti on märgiline, et nende poliitikate loovutamist rahvusriigi pädevusest toetas enam mitte-eestlastest vastajaskond.

Seega kokkuvõtlikult võin öelda järgmist: jah, arutleda ju võime ühiskonnas oma õiguste loovutamisest kellelegi suuremale, kes äkki teab paremini, kuidas me siin elama peame. Pole siin midagi uut, kuna meil on alati olnud inimesi, kes on ihalenud kellegi võõra ees kummardada – alates talupoegadest kuni partorgide või kohtunikeni. Samas tähendab selliste arutluste tulemusel otsuste langetamine ka konkreetseid samme nagu näiteks uut referendumit. Teeme Suurbritanniat? Vaevalt, et härra Mailend selleks valmis on.