Haridussüsteemis on üpris vähe tähtsamaid küsimusi kui õige elukutsevalik ning inimese karjääri planeerimine. On naiivne loota, et pelgalt kvaliteetse üld-, kutse- või kõrghariduse omandamine ilma süstemaatilise karjääriplaneerimiseta tagab meie ühiskonnale ja igale kooli lõpetanud inimesele automaatselt edu.
Debatid haridussüsteemi tuleviku ja oleviku üle meedias on äärmiselt vajalikud. Eestis on saanud need heaks harjumuseks ning rõõm on tõdeda, et sellised arutelud toimuvad aasta ringi, sõltumata valimiste tsüklist.
Arvan, et matemaatika riigieksami kohustuslikuks muutmise või eestikeelsele õppele ülemineku teemal vaidlemine ei ole pooltki nii tähtis, kui me ei debateeri avalikult selle üle, mis ikkagi aitab teha noortel elus selliseid valikuid, mida hiljem kahetsema ei peaks ning mille puhul maksuraha oleks otstarbekalt investeeritud.
Eestis on aastate jooksul kujunenud kompetents karjäärinõustajate, -koordinaatorite ja infotöötajate koolitamiseks. Euroopa Liidu struktuurifondide toel on olnud võimalik suunata lisaks riigieelarvest tulevale piskule lisaraha selleks, et suurendada teenuse osutamise mahtu ning parandada kvaliteeti.
Samas on väga põhimõtteline vahe, kuidas me läheneme noortele suunatud karjääriteenuste pakkumisele. Eesti on valinud maakonnakeskustesse info- ja nõustamiskeskuste rajamisele panustamise ning jätnud koolidele võrdlemisi vabad käed, mis tähendab praktikas seda, et riik on loonud võimalused saada noortel karjäärialast teavet ja nõu, kuid selleks tuleb noortel olla ise aktiivne ning leida üles maakonnakeskustes paiknevad nõustajad.
Seda hoolimata sellest, et keskuste töötajad oma väheste ressurssidega üritavad ka koolides käia.
Karjääriabiga on aga nagu arsti juures käimisegagi – keskmine eestlane läheb siis, kui ikka juba hullusti on. Ometi on karjääriteenuste kõige suurem võlu just profülaktikas – pakkuda noortele piisavalt tuge ning infot selleks, et eksimisvõimalus elukutse- ja haridusvalikute tegemisel oleks minimaalne.
Maakondades paiknevad keskused täidavad oma rolli hästi – sinna saavad pöörduda noored, kes on endale teadvustanud, et nad vajavad nõustamist või infot, samuti ka noored, kes seda koolist ei saa, kuna nad enam ei õpi. Aga need keskused oma piiratud ressurssidega ei suuda haarata masse – noori, kes karjääriteenuseid vajaksid, on aga kümneid kordi rohkem, kui neid spetsialistide jutule jõuab.
Leidub ka koole, mille juhid ja õpetajaskond on täie tõsidusega teadvustanud karjääriteenuste kasutegurit noorte jaoks ning on leidnud võimaluse tuua karjääriõpetuse aine õppekavasse, korraldada karjääriinfot ja -nõustamist koolis, kohas, kus noored veedavad märkimisväärse osa oma ajast.
Tunnustusega südames mõtlen neile inimestele, kes suhteliselt madala palga eest igapäevaselt noori nende valikutes aidata püüavad.
Alahinnata ei saa loomulikult perekonna ja sõprade rolli valikute kujunemises, kuid professionaalne nõustamine, kvaliteetne info ning karjääri kujundamise õppimine pakuvad siiski enamat kui lihtsad soovitused stiilis «mine õpi keevitajaks, kuulsin, et nad saavad ilgelt pappi» või sugulaste veendunud arusaamad, et pärast põhikooli lõppu on ainus aktsepteeritav valik edasiõppimiseks gümnaasium.
Kõikide karjääriteenuste tagamine igas koolis on kallis lõbu ja maksaks miljoneid eurosid, kuid see on kogu ühiskonnale väga vajalik. Ühest küljest sellepärast, et säästa maksumaksja raha – iga riigi kulul hariduse omandanud inimene, kes oma erialal tööle ei asu või vahetab korduvalt eriala, on valesti kulutatud maksuraha. Rääkimata siis stressist, mis kaasneb, kui töötatakse või õpitakse eriala, millest rõõmu ei tunta.
Loobumine põhimõttest «kel janu, sel jalad» ning riigieelarvest karjäärispetsialisti töö tasustamine igas koolis on sama tähtis kui kooliõdede ja psühholoogide palgal hoidmine. Oma töö- ja erialavalikuga rahulolevad rõõmsad inimesed (ja selliste inimeste arvu suurendamine) aitaks meil ehk liikuda kiiremini heaoluühiskonna suunas. Leppigem siis ühiskondlikult kokku selles, et ei ole midagi tähtsamat kui noorte õiged valikud.