Eesti lipp ja Euroopa Liidu lipp. Kui palju peaksime oma suveräänsust Euroopa Liidule loovutama?

FOTO: ERIK PROZES /

Koroonakriis on näidanud ilmekalt, et paljude ühiskonnaelu puudutavate küsimuste korraldamine oleks tõhusam anda rahvusriikide tasandilt Euroopa Liidu kätte. Inimese tänast elu ei pruugi olla optimaalne korraldada aurumasina aegse riigikorralduse kaudu, kirjutab Ants Mailend.

Tee lunastusele viib isekuse suuremeelse allasurumise kaudu. Inimkond on jõudnud imeliste oskuste ja teadmisteni oma pika evolutsiooniloo väga hiljutisel ajaetapil, mistõttu primitiivsed ellujäämisinstinktid võivad kergesti hävitada saavutatu. See, mida heades oludes peame loomulikuks ja väärtuslikuks, võib ohutunde tekkides kergesti hävineda ja tsiviliseeritud olendist saab jälle koopamees.

Primaadil on ellujäämisstrateegiaid kolm: ründa, põgene või mängi surnut. Maailmasõja lõpu ja selle koleduste kordumise ärahoidmiseks Euroopa integratsioonile alguse pannud Schumani deklaratsiooni ümmarguste aastapäevadega seoses on oluline teadvustada, kuidas me oma ürgsete vaistude ajendil indiviididena ja kollektiividena pandeemia olukorras jälle isekateks muutusime. Leibkonnad tormasid oma keldreid täitma. Liitlasteks olnud riigid asusid üksteise eest Hiina maskikaste haarama ja kapseldusid oma territooriumide asju korraldama. Euroopa Liidu aluspõhimõteteks olevad inimeste ja kaupade liikumisvabadused said koheselt piiratud. Veokite osas tuli varsti leevendusi aga inimeste liikumine on isegi Soome-Eesti hõimurahvaste vahel takistatum kui pea iial varem. Brüssel andis kiiresti  lõdvendust riikide eelarve- ja  riigiabi reeglites, mille kasutamine võib kergesti väljuda erandite andmise üllastest eesmärkidest, tekitades ühisturul vinduma jäävaid moonutusi. Autoritaarsete kalduvustega juhid Euroopas otsivad kriisiolukorrast õigustusi võimu koondamiseks läbipaistmatutesse otsustusprotsessidesse ja Aasia diktaatorid korraldavad siin oma propagandaüritusi. Ja olulisima liikmesriigi konstitutsioonikohus heidab eurorahasüsteemile ette osalisriikide finantsilise integratsiooni vähesusest tingitud olemuslikke puudusi.

Aurumasina aegne riigikorraldus

Eestis on õigesti tunnetatud Euroopa Liidu olulisust turvalisuse tagatisena. Selle iseennast loova ühenduse vahetud tööriistad on eelkõige majanduslikud, kuid eesmärgiks ikkagi suurema ühtsuse saavutamine põhiväärtustes samadel arusaamadel olevate ühiskondade vahel. Euroopa Liit on riikideülene nähtus – liikmesriigid on loovutanud osa oma suveräänsetest õigustest ühendusele. Nii suurtes otsustustes peab suutma tegutseda programmiliselt ja järjekindlalt. Oleme astunud ehitama süsteemi ühiste murede lahendamiseks ja peaksime probleemidega neid struktuure kasutades tegelema, mitte uuesti kapselduma. Eriti kriisiolukordades on vaja arukalt korraldatud koostööd.

Minu meelest oleks aeg ausaks ja avatud diskussiooniks meie riikluse aluspõhimõtete üle – kas ja millisel määral me tegelikult soovime jagada otsustusõigusi ühiskondadega, keda peame endale lähedasteks. Majanduste põimumine ja suhtlemisvõimaluste suurenemine on põhjustanud olukorra, kus paljude ühiskonnaelu puudutavate küsimuste korraldamine oleks tõhusam rahvusriikide ülesel tasemel. Meie tegutsemisruum ning eluks vajalike inimsuhete, asjade ja teenuste lähteala on palju laiem territooriumist, mille kaudu oma riiklikud otsustusmehhanismid üles oleme ehitanud. Koopainimesel ei olnud vajadust lahendada ühiskondlikke probleeme tema liikumisalast oluliselt kaugemale jäävate hõimudega ega luua rahvusriike. Inimese tänast elu ei pruugi aga olla optimaalne korraldada aurumasina aegse riigikorralduse kaudu.

Põhjusi selleks, miks me oma viimaste kuude elus oleme näinud nii vähe Euroopa Liitu ja nii palju eriolukorra kohalikke juhte, peame ilmselt otsima oma ürgses usaldamatuses lähikondsete ringist  välja jäävate inimeste vastu. Kui me rasketel aegadel usaldame ainult lähedasi, oleme headel aegadel teistega suhete loomiselt olnud järelikult mõnevõrra silmakirjalikud. Veiderdada pole aga mõtet.