Meelis Kubits

FOTO: JULIA GORODETSKAYA

Majanduskriisi, pika või lühikese, sügava või lauge, tekitas otsus eriolukorra väljakuulutamisest. Seda ei kutsunud esile kriis tervishoius. Valitsus sõnastas, et valida on raha ja tervise vahel ning valiti tervis. See väide on parimal juhul tõene vaid pooles osas. Raha valiti samuti, oma hüvedest ja palgatõususust ei loobutud. Ajal, kui kõik muu kahaneb, bürokraatia kasvab.

Suvi elatakse üle lauldes ja valitsust tänades. Sellist kummardamist ja lubadusi ilusti käituda ei ole ettevõtjate seas aastaid märganud. Enne valimisi on erakondadele rahastajaid otsivate peasekretäride elu nagu lillepidu. Kas mäletate, kes avas kaubanduskeskused? Aga kes SPA uksed lahti tegi ja laenu andis ?

Eriolukord asendatakse 18. mai hommikust alates hädaolukorraga, mis võtab meie väljumisstrateegia üllatavalt täpselt kokku. Häda tuleb seekord tõepoolest hüüdes. Inimestelt võetakse üleöö jälle ports nende põhiseaduslikke õigusi, aga meie koguneme õnnest laulma. Eesti rahvas on nagu matšalka poliitiku käes, iga valitsuse unistus.

Eelmise majanduskriisi ajal ütles tolleaegne suurtööstur Oliver Kruuda, et «iga viies on töötu, aga peaminister  Ansip sõidab rattaga Tartusse ja jõuabki kohale». Kui niigi alandliku rahva suur osa paljukiidetud kodanikuühiskonnast on nabanööripidi avaliku sektoriga seotud, siis on iga teisitimõtlev arvamus juba kaasaegne dissidentluse vorm.

Meie valisime raha

Ettevõtja ja kirjaniku Armin Kõomägi novellis «Reetur», kirjutab minategelane: «Järgmisel aastal ostsin dividendide eest triikraua ja elektrilise pardli. Minu edu ei jäänud märkamata. Leidsin postkastist kutse. Riiklik ärileht ootab edukaid äriinimesi vastuvõtule. Olin kõrvust tõstetud. Laenasin selleks puhuks laenutusest pintsaku. Vastuvõtt oli suurejooneline. Toimus hotellis Dzingel. Tühjas parklas kiiskas üksik Range Rover. Pakuti morssi ja viineripirukaid. Loositi välja kolm iga-aastast ärimehepalka. Sõnavõtuga esines majandusministeerium asekantsler. /.../Lahkusin diplomi ja kõrge ametniku hästi lõhnastatud käepigistusega».

Armini novellid on reeglina nii krüptilised, et aimata, mida Eesti üks edukamaid ettevõtjaid 2018. aastal selle teosega öelda tahtis, ei julge, aga kuidagi hästi tunduvad need read 2020. aasta sügisesse sobituvat. Justnimelt sügisesse, sest kevadel 2020 ei ole inimeste sissetulekutega veel midagi juhtunud. Pihta on saanud küll marginaalne ühiskonnagrupp - ettevõtjad, kuid tavakodaniku tarbimisvõimaluste nimel on riik läbi Töötukasse korralikult panustanud. Selle eest väärivad otsustajad tunnustust. Sissetulekute olemasolu indikatsiooniks on eriolukorraaegsed vaatepildid ehitus- ja rattapoodidest ning esimene tagasiside taasavatud kaubanduskeskustest. Aga see on muidugi ajutine, parimal juhul mõned kuud kestev illusioon. Suvi elatakse alandlikult ja peaaegu muretult, millele järgneb sügis.

Esimesed julgemad kodanikud on üle kahe kuu jõudnud vaevalt juuksurisse, kui uue superameti ja neid valitsuses esindavate kõneisikute kaudu antakse teada, et sügisel tuleb tsunami, valmistuge halvimaks, muuhulgas uuteks piiranguteks. Seega oleks paslik analüüsida, mis on üldse toimunud, kas kõik senikehtinud piirangud olid tõepoolest ainumõistlikud.

Eriolukorra algusest lendu läinud kuulus Vabariigi Valitsuse moto «meie valisime raha asemel tervise» on parimal juhul tõene vaid pooles ulatuses. Raha ju valisite ikka ka. Riigikogu põhiseaduskomisjon ei leidnud seitsme nädala jooksul võimalust võtta menetlusse «kolme koalitsioonierakonna» poolt ühiselt esitatud seaduseelnõu kõrgemate riigiteenistujate palgatõusu peatamiseks. Iseenesest mõista ei ole see mingi tehniline näpukas vaid selge, nende samade koalitsioonierakondade poliitiline otsus. Isegi selle sõnastus valitsuskabinetis on avameelselt häbematu «otsustasime seisukohta mitte kujundada».

Uuel nädalal teatatakse rahvale, et kuna eriolukord on läbi, siis on eelnõu aegunud ja üleüldse on varsti puhkuste aeg. Palgatõusu arvelt aastas kokkuhoitav 2,5 miljonit eurot on suur raha, aga veelgi olulisem olnuks sõnum solidaarsusest. Seda ei tulnud. Debatt avaliku sektori kulutuste piiramiseks lõppes küsijate jaoks nokaudiga, kuigi mitte keegi kunagi ei ole väitnud, et alustada tuleks õpetajatest ja päästjatest või piirata tuleks riiklikke investeeringuid. Need on peamised argumendid, kui on vaja kaitsta üha paisuvat bürokraatiat. Sügiseks on palgaerinevused konkureerivate ettevõtete puhul (näiteks transport, ajakirjandus jt)  20-30 protsendi  võrra avaliku sektori kasuks ja on päris selge, et selles turumoonutuses tugevneb riigiaparaat ja riigikapitalism veelgi.

Majanduskriisi ei tekitanud kriis tervishoius. Majanduskriis on valitsuse poolt regulatiivsete (eriolukord) ja hirmutamise (püsi kodus, jääd ellu) meetmetega ellu kutsutud, mille sisuliselt ainus argument on «teised teevad ka nii». Osaliselt saab sellega nõustuda, sest kui sulle müüakse paar kolm kuud järjest globaalset surmahirmu, siis ei ole isepäisuseseks otsustamiseks palju ruumi.

Osaliselt aga nõustuda ei saa, sest riiklikul tasemel inimestesse süstitud hirm ei haihtu kampaania lõppedes ja baarid, restoranid ja ilusalongid, mille omanikud oli kampaania suhtes vastuvõtlikud, kaotasid selles reguleerimata keskkonnas turu julgematele, mis tähendab, et sügisel nad enam ei sulgu. See on usalduse küsimus ja seda kuritarvitati. Valitsus on võtnud endale mikrojuhtimise õigused ja hakkab iga üksikotsuste eest kandma personaalset vastutust. Sügisel, kui inimesed on aru saanud, et neilt on võetud töökohad ja õigused ning väga paljude jaoks see nii jääbki.