• Koroonahirm tõi autoriteetideks teadlased
  • Esmase hirmu kadumine laseb tõejärgsusel taastuda
  • Tõenäoliselt lüüakse sügiseste majanduskärbete ajal kultuuriinimesed auti

Helilooja Jüri Reinvere.  

FOTO: Mihkel Maripuu

Üheks hetkeks oli vist tõepoolest kõigil hirm – hirm omaenda ja oma lähedaste tervise pärast. Oli üks lühike periood, kus vaikisid tavalised igapäevased kõiketeadjad ja kõige hullemad esoteerikudki. Isegi Facebookis oli hetkeks suhteliselt rahulik. Keegi ei tormanud kedagi kritiseerima ja keegi ei julgenud kuulutada mingeid põhjapanevaid teadmisi. Lõppesid ülitargad, lõputult vohavad kommentaariketid, kultuurimaailmale tõmmati peale järsk stopp. Nagu oleks kana vastu seina lennanud. Vaikuses vaadati üksteise otsa ning otsiti kusagilt üles siiani tagaplaanile lükatud teadlased: viroloogid, epidemioloogid ja matemaatikud.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Eestis ega üheski Põhjamaas ei läinud olukord kordagi nii hulluks, et hirm oleks kaua kesta saanud – vastupidiselt Ecuadorile või teistele Ladina-Ameerika maadele, kus arstid käskisid inimestel mustalt turult oma lähedaste jaoks hapnikuballoone hankida, kus ärakoristamata surnukehad korterites päevade kaupa lagunesid ja omaksed kirstudega surnuaedasid ummistasid, sest riigi tervise- ning kommunaalsüsteem olid hoobilt kokku kukkunud. Eestis polnud isegi sellist olukorda nagu Saksamaal, kus ajalehtede kultuurilehekülgi hakati ära närima massiliselt kasvanud surmakuulutuste eest, mis reklaamitulude kadumise tõttu olid muutunud õlekõrreks tormisel merel. Kui ka Eestis oleks juhtunud nii, et kirstud on Rahumäe või Raadi kalmistu värava ees virnades, sest hauakaevajaid lihtsalt ei piisa, või nõutud pistis haigla peaarstile on liiga suur ning päevaleht krõbiseb nagu Riigi Teataja täis surmakuulutusi, näeks Eesti hoopis teistsugune välja kui praegu.

Aga läks loomulikult, meie õnneks. Vähemalt selle pandeemia esimese laine ajal. Ja milline õnn, et me enam nõukogudemaal ei asu. Sellest hoolimata nakatas hirm valitsusi ja terveid ametkondi, sest kõik ülalpool kirjeldatu leidis aset ka kusagil Euroopas: kas Soomes, Saksamaal, Poolas, Inglismaal või mujal. Maailmas, kus kõik riigid, nende hulgas üksteisele igavest truudust vandunud ELi liikmed, uste paukudes oma piire kinni lõid, hoolimata üksteisest või isegi naabrite abipalvetest, oli vähe neid, kes pea kaotasid. Nagu Soomes, kus kõige esimese liigutusena, mitu-mitu päeva enne karantiinide väljakuulutamist, ei unustatud ära SMS-kiirlaenusid kontrollivaid seadusi karmistada, samuti ei unustatud sõjalennukeid õhuruumi saata, et mitte jätta muljet, nagu oleks riigikaitse kriisi keskel üldse ära unustatud. Samuti jälgisid Venemaa ja Soome teineteist valvsalt Soome lahe kohal ning Taanile kuuluvalt Bornholmi saarelt lasti õhku tõusta üks igapäevane sõjalennuk, et Kaliningradi radarit valvel hoida.