N, 8.12.2022

Lauri Vahtre: aga võib-olla olemegi unikaalsed?

Lauri Vahtre
, ajaloolane
Lauri Vahtre: aga võib-olla olemegi unikaalsed?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 35
Lauri Vahtre
 
Lauri Vahtre  Foto: Tairo Lutter
  • Eestlaste unikaalsus paistab just kotka-, mitte konnaperspektiivist
  • Eestlased on pea ainsad Euroopas, kes ei muutunud vallutatult pelgalt seisuseks
  • Ajalooline tõetaotlus peaks vältima ka enesepisendamist

Eesti Vabadussõja ajaloo» kallal töötades tekkis kummaline tunne, et mida avaramasse rahvusvahelisse konteksti see sõda asetada ja mida pikemalt ajaliselt distantsilt vaadelda, seda suuremaks ta muutub. Mitte selles mõttes, nagu Putini Venemaal aina suureneb Suur Isamaasõda, vaid kiretult asjaolusid kaaludes. Tuttav küsimus konna- ja kotkaperspektiivi erinevusest, kuid äraspidisel moel. Kui laiataustalist kotkaperspektiivi on sageli kasutatud eestlaste tähtsusetuse või koguni olematuse tõendamiseks, siis nüüd oli tulemus vastupidine. Tõdeda, et Vabadussõjal on maailmaajalooline mõõde – see ei ole konnaperspektiiv ega kolkapatriotism, vaid just nimelt kotkaperspektiiv.

Rahvusromantikaga pole sellel tõdemusel midagi ühist. «Eesti Vabadussõja ajalugu» ei varja, et eestlased ei olnud sugugi täiesti üksmeelsed, et vaenlane oli nõrgestatud, et saadi abi naaberrahvastelt ja kaugemaltki, et omajagu oli ka õnne – saavutus on sellegipoolest tähelepanuväärne ja kujundab oma tagajärgede kaudu Ida-Euroopa tegelikkust tänini. Millest järeldub, et rahvustunnete häbenemise tuhinas, kartes kalduda lamedasse propagandasse, ei maksa ennast mõelda veelgi väiksemaks, kui me oleme, ning oma ajalugu tühisemaks, kui see on.

See ei puuduta üksnes Vabadussõda. Samal viisil, sine ira et studio, tasub laiemas perspektiivis vaadelda tervet Eesti ajalugu alates muinasajast. Mitte selleks, et baltisakslaste positsiooni üle võttes eestlased ajaloolava mööbliks mõelda, vaid selleks, et märgata eestlaste ajalookäigu eripära või lausa erakordsust teiste maailma rahvaste taustal.

Selline lähtekoht võib pelutada neid, kes juba rahvaste (rahvuse tähenduses) olemasolu tunnistamises, nende eritlemises ja uurimises natsionalismi-, kui mitte natsismitonti näevad. Kuid ajalooteadus ei peaks alluma ideoloogide diktaadile. Eesti rahvas oli siiski olemas nii Vabadussõja kui ka muistse vabadusvõitluse ajal. (Tegemist on kokkuleppelise terminiga, mis pole täpsem ega ebatäpsem kui näiteks Saja-aastane sõda, nii et selle põlustamiseks pole põhjust.)

Mille poolest võiks eesti rahva käekäiku viimase kaheksasaja aasta jooksul eriliseks pidada? Lühimalt: selle poolest, et eestlased on Euroopas ainsad (võib-olla lätlaste kõrval), kes langesid omal maal küll võõra ülemvõimu alla ja kaotasid ülemkihi, kuid ei kärbunud sellegipoolest pelgalt seisuseks, ei võtnud ka üle vallutajate keelt ega sulanud nendega kokku, vaid säilitasid isegi faktiliselt talupoegkonnaks degradeerituna mõne vabale rahvale omase joone. On triviaalsus, et Eesti ühiskond koosnes kesk- ja uusajal põhiliselt kahest erikeelsest seisusest või kihist («saksad» ja talupojad), ent võib ka väita, et Eesti ühiskond koosnes tegelikult kahest ühiskonnast, millest üks oli rahvas (eestlased) ja teine rahvusrühm (baltisakslased), kumbki oma infovälja ja kultuuriloomega. See kõlab ketserlusena, kuid me võiksime sellistki lähenemist vähemalt sallida.

Rahvustunnete häbenemise tuhinas ei maksa mõelda ennast veelgi väiksemaks, kui me tõepoolest oleme, ning oma ajalugu tühisemaks ja kõrvalisemaks, kui see on.

Seisust ja rahvast eristab hierarhilisuse määr. Seisus on üks ühiskonna enam-vähem horisontaalne kihistus, rahvas aga tervikstruktuur, mis sirutub alamkihtidest ülemkihtideni välja. Tõsi, rahvad ei ole aastatuhandete jooksul oma asuala, keele ja identiteediga paigal püsinud, vaid kujunenud, kadunud, muutunud, liitunud ja jagunenud, keeltki vahetanud, kuid erinevus ühiskondlikust kihist on ikka olnud seesama. Praegusel juhul kõneleme viimasest kaheksast sajandist ning eestlastest ja sakslastest, «saksadest» ja talupoegadest.

Muidugi võib ka seisustesiseselt rääkida ülematest ja alamatest või siis nentida, et eriti tugevate seisuslike erinevustega ühiskonnas jääb rahvuslik ühtsustunne tagaplaanile, seisuslik solidaarsus aga tugevneb («kõigi maade aadlikud on vennad»). See kõik on nõnda, kuid päris ära ei kadunud rahvuslik ühtekuuluvustunne ei mujal Euroopas ega ka Eestis kunagi ja seda ei vääranud isegi pärisorjus. Ka Taanis olid talupojad pärisorjad, kuid sellegipoolest sama palju taanlased kui nende isandad. Eestis, nagu öeldud, oli teisiti, eestlastel oli oma ühtsus ja isandatel oma, kusjuures viimaste ühtekuuluvustunne oli ühtaegu nii baltisaksalik kui ka üldsaksalik. Viimane kõlab pealtnäha anakronistlikult (ikkagi mitusada aastat enne Herderit), aga löögem lahti Balthasar Russowi 1584. aastal ilmunud kroonika ja lugegem, kuidas olid lood keskaja lõpul. Ühiskond oli rangelt seisuslik ja mingitest rahvustunnetest ei tohtinuks juttugi olla, kuid ometi: «Ning sakslasele, olgu ta kuitahes tähtsusetu ja vaene, pandi üpris pahaks, kui ta mõne härra või aadlimehe mõisast mööda läks: seal oli iga sakslane oma saksa keele tõttu ikka armas ja teretulnud külaline ja sai kõik muidu. Kui aga sakslane midagi karistusväärset oli teinud või nuhtlust ära teeninud, siis käidi temaga tema saksa soo pärast õrnemalt ümber kui mittesakslasega» (rõhutused minult). Tasub märgata, et Russowi kirjelduses pole jälgegi väidetavatest suurtest erinevustest nt baierlaste ja preislaste vahel, mida armastavad esile tuua rahvuste hilise kujunemise, õieti sihiliku konstrueerimise teooria pooldajad. Siin on nii baierlased kui preislased ühed sakslased puha ja kui selle juures ongi tegu sama fenomeniga, et võõrsil on ka hiidlane ja võrulane peaaegu sugulased, siis kinnitab seegi kaudselt eesti rahva olemasolu: sakslaste ühtsustunne sündis võõrsil olemise tundest, kuid võõra maa teeb võõraks võõras rahvas, mitte võõras maastik või kliima. Viimastega kohanetakse kiirelt, inimpõlve jooksul.

Seisuse tähtsus langeb võõrsil seevastu järsult nagu saunas. Eriti siis, kui võõrsil olek tähendab ühtlasi ohtu. Tsiteeritud lõik näitab, et sakslased tundsid just rahvuslikku, mitte seisuslikku solidaarsust. Antipoodiks pidi olema samuti rahvas, mitte seisus, ehkki Russow «eestlase» sõna väldib ja ütleb selle asemel «talupoeg» või «mittesakslane».­ Russowi kirjeldus tõendab, et sakslased tundsid ennast ka veel 16. sajandil Eestis ebakindlalt, nende elupaigad (kindlused, linnad, mõisad) olid saared eestlaste meres. Vakupidudel võisid aadlikud talumeeste keskel prassidagi, kuid nad viibisid seal tõenäoliselt relvastatud kaaskonna saatel ning muud andmed osutavad ülekaalukalt vastastikusele umbusule ja võõrdumisele. Mis sakslaste puhul oli segatud hirmu ja eestlaste puhul vihaga.

Mõisnikud polnud ainsad, kes maarahvale (st selle maa rahvale) võõraks jäid. Eesti rahvamälu ei ole säilitanud pärimust ka joviaalsest, kõiki tundvast külaküreest, nagu neid tuli (ja tuleb) ette Itaalias, Saksamaal, Prantsusmaal või mujalgi. Katolikuaegseis allikais kurdetakse «tummade karjaste» st eesti keelt mittevaldavate vaimulike üle, kes võisid eestlastele ju isegi imponeerida, kuid ei võinud saada lähedaseks ega omaseks. Viimast suutsid kerjusmungad, nt frantsiskaanid, kuid need tulid ja läksid. Edu saavutasid ka jesuiidid, kuid nende saavutused pühkis minema Rootsi võimuaeg.

Nõnda elasid eestlased, rusikas taskus, sajandist sajandisse oma elu (vt nt Adam Olea­riuse märkus mäletamise ja vimmakandmise kohta). Omaette küsimuseks jääb, kas või kui palju oli sellise olukorra põhjuseks Jüriöö ülestõus, sakslaste keeli «Harju mõrv», mille käigus vähemalt kolme maakonna eestlased täiesti ilmselgelt üritasid ennast teostada rahvana – «tahtsid oma kuningaid saada», nagu kroonik ütleb. Võimalik, et ülestõusu mastaapsus ja mõlemapoolne julmus jättis eestlaste-sakslaste suhetesse püsivama haava, kui arvanud oleme.

Pole kuidagi välistatud, et teist rahvast, kes sel viisil täies koosseisus oma surma on üle elanud, maailmas polegi.

Sakslasi jäi kummitama «reetliku» ja verejanulise eestlase viirastus, leppimist ei tulnud, eestlasi sakslaste ühiskonnapüramiidi kõrgematele korrustele ei lubatud – sõnaselgelt oli keelatud nende vastuvõtt kõigisse tähtsamatesse korporatsioonidesse, nagu ordu, linnade suurgildid ja kõik peenemad tsunftid. Maarahvas pidi piirduma omaenda poolreaalse, poolvirtuaalse ühiskonnaga.

Reaalne oli eestlaste ühiskond selles mõttes, et kuni keskaja lõpuni olid ka eestlased selgelt kihistunud, olid olemas uhked vabatalupojad, kohaliku tasandi ametimehed, kohtumehed jpt; kõige selle riismed pidasid vastu 19. sajandini (Schmuulid Muhus, hirsnikud, külakupjad, mõned väidetavasti vanematesoost suguvõsad). Virtuaalne aga selle poolest, mis jäi mällu, luulesse ja kombestikku. Eriti tuleb esile tõsta pulmakombeid. Pulmade käigus «muistne priiusepõli» otsekui taastus: mitmeks päevaks kehtestus täiemahuline hierarhia isamehega tipus; viimast aitas ning tema võimu tsementeeris mõõkadega varustatud ratsasalk (peiupoisid), pulmarong nägi välja nagu väiksemat sorti malev. Oli kõrgem seisus (pruutpaar, lähisugulased, ametimehed), oli lihtrahvas ja ilmselt ka alamrahvas. Kõigest sellest ei teadnud baltisakslased suurt midagi, nad sattusid talupoja pulma harva, ja ka siis algas õige pulm alles pärast sakste lahkumist.

Kaarel Liimand «Neljas rood Naroova kaldal»
Kaarel Liimand «Neljas rood Naroova kaldal» Foto: Repro

Kõigest sellest aimubki meie eripära. Eestlaste käekäik oli erandlik. Näiteks šotlased jäid kaotustest hoolimata omaette rahvaks, nende ülemkihti ei hävitatud täielikult, vaid integreeriti nii, et šoti aadlimees jäi ka Inglise kuninga truu teenrina ikkagi šotlaseks. Oma kõrgkiht jäi aadlike osalisest või täielikust keelevahetusest hoolimata alles nii soomlastel kui tšehhidel, iirlastel kui leedulastelgi. Rääkimata anglosaksidest, kes normanni ülemkihi lõpuks kultuuriliselt ära seedisid. Alles jäi ka nende riiklus, kasvõi fiktiivselt. Eestlaste saatus oli teine ja kõigi eelduste kohaselt pidanuks me kaduma: üle võtma saksa keele ning sulama sakslasteks, nagu see juhtus muinaspreislastega. Kuid seda ei toimunud.

Üks väheseist katseist eestlaste ja baltisaksa ülemkihi vahel reaalset silda luua tehti Rootsi valitsusaja lõpul Põhjasõja käigus, kui talupoegadest moodustati maamiilitsa pataljonid, mille ohvitserideks tõusis ka eestlasi, lisaks said kõik teenistusse võetud mehed perekonnanime. See tekitab küsimuse, kas meie oletatav erakordsus ei olnud kõigest baltisakslaste tõrjuva hoiaku vili – niipea, kui rootslased teisiti käitusid, nähti ka integreerumise algeid. Ent tülides on kaks poolt. Ilmselt oli eestlastes omakorda midagi, mis oli selle tõrjuvuse põhjuseks ja mis võib-olla purskus välja Jüriöö ülestõusus, aga ka lugematutes pisikonfliktides hiljem. Mingi rahvuslik vimm.

Nii või teisiti – oma ajalugu uurides ja kirjeldades ei peaks me olema kinni teiste rahvaste puhul ilmnenud seaduspärades. Pole kuidagi välistatud, et teist rahvast, kes sel viisil täies koosseisus oma surma on üle elanud, maailmas polegi. Miks mitte. Kõik rahvad on millegi poolest unikaalsed.

Vt ka Lauri Vahtre «Kalevipoja säng ja Jakobsoni äng», Akadeemia nr 12, 2013.

Märksõnad
Tagasi üles