• Eestlaste unikaalsus paistab just kotka-, mitte konnaperspektiivist
  • Eestlased on pea ainsad Euroopas, kes ei muutunud vallutatult pelgalt seisuseks
  • Ajalooline tõetaotlus peaks vältima ka enesepisendamist

Lauri Vahtre  

FOTO: Tairo Lutter

Eesti Vabadussõja ajaloo» kallal töötades tekkis kummaline tunne, et mida avaramasse rahvusvahelisse konteksti see sõda asetada ja mida pikemalt ajaliselt distantsilt vaadelda, seda suuremaks ta muutub. Mitte selles mõttes, nagu Putini Venemaal aina suureneb Suur Isamaasõda, vaid kiretult asjaolusid kaaludes. Tuttav küsimus konna- ja kotkaperspektiivi erinevusest, kuid äraspidisel moel. Kui laiataustalist kotkaperspektiivi on sageli kasutatud eestlaste tähtsusetuse või koguni olematuse tõendamiseks, siis nüüd oli tulemus vastupidine. Tõdeda, et Vabadussõjal on maailmaajalooline mõõde – see ei ole konnaperspektiiv ega kolkapatriotism, vaid just nimelt kotkaperspektiiv.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Rahvusromantikaga pole sellel tõdemusel midagi ühist. «Eesti Vabadussõja ajalugu» ei varja, et eestlased ei olnud sugugi täiesti üksmeelsed, et vaenlane oli nõrgestatud, et saadi abi naaberrahvastelt ja kaugemaltki, et omajagu oli ka õnne – saavutus on sellegipoolest tähelepanuväärne ja kujundab oma tagajärgede kaudu Ida-Euroopa tegelikkust tänini. Millest järeldub, et rahvustunnete häbenemise tuhinas, kartes kalduda lamedasse propagandasse, ei maksa ennast mõelda veelgi väiksemaks, kui me oleme, ning oma ajalugu tühisemaks, kui see on.

See ei puuduta üksnes Vabadussõda. Samal viisil, sine ira et studio, tasub laiemas perspektiivis vaadelda tervet Eesti ajalugu alates muinasajast. Mitte selleks, et baltisakslaste positsiooni üle võttes eestlased ajaloolava mööbliks mõelda, vaid selleks, et märgata eestlaste ajalookäigu eripära või lausa erakordsust teiste maailma rahvaste taustal.