Humoristina, ent avalikkuse ees napisõnalise esinejana tuntud Oskar Lutsult pole jäänud pateetilisi pöördumisi oma rahva poole. Üks, 1943. aastal Postimehes avaldatud pöördumine kõlab aga aktuaalselt praegugi:
«Ära unusta iseend! Ära pane liiga palju lootusi võõrastele jõududele, sest praegu on igaühel küllalt tegemist o m a asjadega. Ära unusta, et tõeliselt maha jäetud on üksnes see, kes iseenda maha jätab.»
OSKAR LUTS
Oskar Lutsust monograafia kirjutanud Aivar Kull toob ära Lutsuga seoses ühe meenutuskillu Johannes Aavikust. Nimelt kui Luts elas 1920ndate lõpus Aia tänaval Vanemuise teatri vastas, olevat keeleteadlane Aavik käinud tema pool viiulit mängimas. Kord lohutanud Aavik kriitikute norimisest solvunud Lutsu sõnadega: «Oskar, ära muretse: kui «Siuru» meestest pole enam jälgegi, siis Luts jääb igavesti!» (A. Kull. «Oskar Luts». Ilmamaa, 2007 lk 136.)
Kas seda just prohvetlikuks kuulutuseks saab pidada – sest eesti kirjandusklassikas on oma koha jäädvustanud «Siuru meestest» nii Tuglas, Semper, Visnapuu kui ka Gailit, rääkimata eesti luule üheks sümbolkujuks tõusnud naisest, Marie Underist –, aga selge on see, et 20. sajandi kaks n-ö igavikumõõtmelist teost, mida enam-vähem iga eestlane une pealt võib nimetada, on Oskar Lutsu «Kevade» ja A. H. Tammsaare «Tõde ja õigus». Ühe noore kirjakultuuri ja veel noorema kirjanduskultuuri kohta võib sajand tõesti esindada ka juba tervet igavikku.
Kahekümne viie aastase autori «oma kulu ja kirjadega» debüütraamatuna ilmunud «Kevade» saatust võiks võrrelda ühe taime (näiteks tamme) sirgumisega puuks, mille erinevad kasvuperioodid – juurdumine, tüve paisutamine, võra kasvatamine – on üsna reljeefselt jälgitavad.
Kuigi Postimehe kriitik Anton Jürgenstein, keda Luts oma kirjanduslikuks ristiisaks pidas, tõdes «Kevade» ilmumise järel rahuldusega, et üle hulga aja on üks raamat ilmunud, mida «kasvava häämeelega võib lõpuni lugeda», oli sarnaselt mõne teise arvustajaga temalgi etteheiteid Lutsule hooletu ümberkäimise pärast keelega.
Tegelaskõnes ilmnenud roppusi taunis arvustuses Tammsaare. «Kevade» teises osas hakkas Hindreyle vastu Tootsi lõputu tembutamine. Järelärkamisaegse moralistliku kirjandusmõistmise taustal oli mõistagi elus endas kasutatava rammusama sõnavara kandumine kirjanduslikku teksti ootamatu.
Näib, et «Kevade» kujunemine kirjanduslik-kultuuriliseks tüvitekstiks algab 1937. aastal pärast Andres Särevi õnnestunud dramatiseeringut. Raamatus kujutatule sai nüüd lavastatuna vahetult ja kollektiivselt (!) kaasa elada. Luts nautis siis juba meistri seisust. Tema 50. sünnipäev kujunes üldrahvalikuks juubeldamiseks, mida Aivar Kulli hinnangul ei tunne eesti avalikkus ei enne ega ka pärast Lutsu.
«Kevade» kui tüviteksti «võra» laotus kogu eesti (kirjandus)kultuurile 20. sajandi teisel poolel, mille suurteks tähistajateks on Voldemar Panso 1969. aasta lavastus Noorsooteatris ja 1969. aastal linastunud Arvo Kruusemendi film. Toots (Jaanus Orgulase kehastuses) ja Kiir (Ervin Abel) piltlikult öeldes väljusid oma kirjanduslikust algkodust, elades estraadikavades ja sketšides oma elu.
Palamusest on saanud Paunvere (vrd Paunvere sügislaat) – eesti külaühiskonna sümboolne ruum. On olemas Arno Tali Sihtkapital, Õpetaja Lauri nimeline preemia, on Arno- ja Teele-nimeline stipendium. «Kevade» staatus müütiloova tekstina, millele veenvalt osutab akadeemik Jaan Undusk, seisneb selles, et see on võimendanud vahetult või siiretega teistele tekstiväljadele eestlaste identsusnarratiivi, omamüüti, meie oma Suurt Lugu. Aivar Kull toob ühe niisuguse siirde näiteks president Lennart Meri kõne, milles ta võrdles Eesti Vabariiki haigestunud Arno Taliga.
«Kevade» kui kirjandusteose veetlus n-ö asjana iseeneses seisneb arhetüüpsete hingeseisundite kaasahaaravates kirjeldustes, «mille läbinägelikkus üllatab isegi mitmendal ülelugemisel» (A. Kull). Teksti mitmekihilisus (seikluslik-koomilise kõrval religioosne, laste ja täiskasvanute maailma põimumine), keeleregistrite vaheldusrikkus (kõnekeelsus, jutustaja vaatepunkti ümberpaiknemisest tingitud keelekasutuse muutumine jne), tegelaste arhetüüpsed taustad – kõik see teeb «Kevadest» eestlastest lugejaile otsekui aina uusi ja uusi tähenduskihte avava ürgallika.
Sugugi mitte teisejärguline pole aga seegi asjaolu, et «Kevade» kujutab endast ühelt poolt hõllanduslikku kompendiumi meist igaühe lapsepõlvest, aga ka eestlaste kui rahvuse lapsepõlvest. «Kevadet» lugema asudes me teretame üht kadunud maailma ja lõpetades lugemise, me lahkume sellest, otsekui lahkutakse igavikku. Nõnda võib Lutsu «Kevadet» käsitleda ka nn lohutuskirjanduse paradigmas.
Aga ikkagi, kas «igavene «Kevade»» võib loota teiselegi sajandile? Olukorras, kus eesti kirjandus tervikuna kujutab endast paljude allkirjanduste konglomeraati, kus seda seob üksnes keel, mitte aga mingid telgteemad (nagu põlvkondade saatuslood või eesti aja- ja kultuurilugu, millele erinevad autorid oma kogemuse ja kirjandusliku käekirjaga keskenduvad, vrd Jaan Krossi, Mats Traadi, Viivi Luige jmt proosat) või sümboliväärtusega eepiline ruum, näib «Kevadegi» taanduvat koos seda avastanud või lugejatena kandnud põlvkondadega mineviku müütilisse hämarusse.
Kui ühiskonnas endas on kadunud tarve otsida ühtset ja ühendavat, kui eristumine domineerib siduva üle, siis ei kanna seda sõnagi. Sest sõna lähtub ideest, mõttest, kujundist. Ta on selle vorm. Mis on aga veel meie ühine mõte, aade, mis tänapäeval ilmestaks Eesti lugu ja väärtustaks meie olemist?
Äsja loetud Mihkel Muti «Mälestuste» kuuendast osast leidsin Mihkel Muti mõtiskluse eesti kirjanduse üle. Talle tundub võlts sakraliseeriv suhe sellesse, ehkki möönab Herbert Wellsi ühele mõttele viidates, et rahvus on niikaua rahvus, kuni teda mõjutab ühesugune kirjandusklassika, eestlaste puhul siis näiteks «Tõde ja õigus» ja «Kevade». Aga ta kahtleb, kas Toots ja Kiir, Arno ja Teele, Andres ja Pearu on veel paarikümne aasta pärast märgilise tähendusega.
Sel kahtlusel on alust. 2001. aastal ilmunud viimases akadeemilises «Eesti kirjandusloos» Oskar Luts eraldi peatükki ei pälvinud, «Kevadestki» on seal juttu vaid mainimisi. Oskar Luts on lahkunud kooli kirjandusõpikustki. Kirjandusõpetajate endi kirjutatud «Eelmise sajandi eesti kirjandus» (2002) piirdub samuti vaid «Kevade» mainimisega.
Sic transit... Mida me «Kevade» 100. ja Lutsu 125. sünniaastapäevaga siis ikkagi tähistame? Küllap paljude meelest üksnes kirjandusloolist fakti, mis on kaotamas/kaotanud oma kõnetusvõime uue sajandi põlvkondadele ja seetõttu jäägu sinna, kuhu ta kuulub, tähistama 19.–20. sajandi vahetuse ajaloolis-kultuurilisi muutumisi.
Või tähistame ehk siiski midagi enamat, millel võiks olla koht ka tuleviku Eesti kollektiivses mälus?
Aga kummaline küll, kui ma seda siin «Kevadega» seoses nüüd sõnastada tahaksin, siis meenub mulle hoopis tsitaat ühest teisest «kevadest», Viivi Luige «Seitsmendast rahukevadest»: «Ükski rahvas ei või täpselt ette teada, mida ta lapsed talle tõotavad.» Äkki ongi see kõigi igaveste «Kevadete» igavene sõnum.
Äkki ongi see kõigi igaveste «Kevadete» igavene sõnum.
Elu- ja isikuloolist
Oskar Luts sündis 7. jaanuaril 1887 (vana kalendri järgi 26. detsembril 1886). Kirjanikueeldused olevat ta pärinud emapoolsetelt vanavanematelt. Kui Oskar oli nelja-aastane, asuti elama Palamusele. Oskar oli kolmest vennast keskmine. Vanim lastest, Arno(ld) suri kolmeaastaselt, nimena elab ta «Kevade» Arnona. Noorimast, Theodorist sai filmioperaator ja esimese eesti täispika mängufilmi looja.
Omandanud farmatseudi kutse, töötas Oskar Luts mitmel pool apteekrina (Peterburis, Tartus, Vilniuses, Vitebskis). Vitebskisse jääb ka Lutsu esimene kiredraama Veera Peršinaga, mille kirjanduslikuks jäljeks on «Kirjad Maariale» (1919). Luts ise on seda epistolaarset teost pidanud parimaks oma loomingus. Veeraga suhtlemise kevadel 1916 leidis Luts ka oma tulevase eluaegse kiindumuse, Vitebski politseipristavi tütre, valgevene-poola päritolu Valentina Krivitskaja.
1918. aastal sündis neile poeg Georg, kes õppis ülikoolis farmaatsiat, lahkus 1944. aastal Soome kaudu Rootsi, kus elas Lundis kuni oma surmani 2004. Lutsuga seoses tehakse ikka juttu tema alkoholilembusest. Aivar Kull kirjutab: «… kui Lutsu mälestustest valida välja kõik joomisega seotud kohad, siis saaksime päris mahuka köite.» Ja lisab, et Lutsu looming on alkoholist enam kui kõvasti läbi imbunud. Suurem osa värvikaid Lutsuga seotud mälestusi seostuvad tema purjutamistega. Seejuures oli Lutsu enda suhtumine joodiklusse ambivalentne, kõikudes kaasaelamise ja meeleheitliku hukkamõistu vahel.
Oskar Luts suri oma kodus 23. märtsil 1953 67. eluaastal kõrivähki. Lutsu ärasaatmisel Tartu kultuurihoonest Ropka-Tamme (varasema nimega Pauluse) kalmistule osalesid kümned tuhanded. «Sellist inimhulka pole Tartus varem ega hiljem nähtud,» kommenteeris üks matuste pealtnägijatest.
Allikas: Aivar Kull «Oskar Luts», Tartu, Ilmamaa, 2007
Oskar Lutsu «Kevade» tõlkeid
Vene keeles 1954 (ilmunud 13 trükki, viimane trükk 1987)
Leedu keeles 1957
Ukraina keeles 1958
Ungari keeles 1959
Slovaki keeles 1960
Tšehhi keeles 1961
Läti keeles 1965
Poola keeles 1968
Armeenia keeles 1970
Soome keeles 1973
Rumeenia keeles 1977
Inglise keeles 1983
Bulgaaria keeles 1989
Lutsu sünniaastapäeva sündmused
• Täna mälestatakse Oskar Lutsu kirjaniku kalmul Tartus Pauluse kalmistul. Pidulik küünalde süütamine algab päikesetõusul kell 9.07 ja kell 14.30 Lutsu ausamba juures Emajõe ääres. Õhtul kell 19.00 etendub Vanemuises Ingo Normeti lavastatud «Huntluts».
• Palamuse rahvamajas esitletakse kell 16.00 Lutsule pühendatud postmarki ning vaadatakse filmi «Suvi». Kell 19.00 algab Palamuse muuseumis estraadikava «Oskarit oodates», kus esinevad Margus Abel ja Tõnu Aav.
• Kirjandusmuuseumi ja Tartu linnamuuseumi koostöös on valminud näitus «Mälestusi «Kevadest», millest osa rändab mööda Eesti koole.
• 18. jaanuaril avatakse Lutsu majamuuseumis näitus «Mälestusi «Kevadest». Oskar Luts 125. 100 aastat «Kevade» ilmumisest».