Valve Raudnask: vurlejutu vastu

Maasikakorjajad. Foto: Arvo Meeks

Sain nüüd kõrges eas veel teda, et põllutöö on orjatöö. Minu silmis on küll palju kurjem orjatöö see, kui pead päev läbi arvuti ees uudiseid treima. Elu ennast nägemata, hästi ruttu, ikka enne teisi ja hästi palju, kirjutab endine ajakirjanik pensionär Valve Raudnask.

Aga alustame asja uurimist teisest otsast. Mida hakkavad noored suvisel koolivaheajal näiteks Tallinnas tegema? Märtsi keskpaigast ollakse juba kodus istutud, nii et igal juhul tahaks välja saada. Teatrid on kinni, kinod ka. Ei tule mere-ega vanalinnapäevi. Kontserte, kus saaks tuledega vilgutada, samuti ei toimu. Kaubanduskeskustesse ei luba koroona koguneda.  

Helistasin sugulasele maale ja küsisin tema arvamust. Ta ütles, et muidugi on maale abi vaja, aga ainult töötegijaid. Neid küll ei taheta, keda peab kogu aeg taga ajama. Kes kivikorjamise ajal peale iga kivi koormaviimist lähevad põlluveerele telefoni näppima. Äärmuslikuks näiteks tõi ta noore maasikakorjaja, kes toppis korvi sammalt ja lehti täis ja ainult peale korjas maasikaid.