Peatoimetaja vaatab läbi kõikide mahalastute dokumendid

«Leningradi martüroloogiumi» peatoimetaja Anatoli Razumov on ühtlasi Vene rahvusraamatukogu juures tegutseva keskuse Tagasitoodud Nimed juhataja. Foto: Alla Repina / Vetšernii Peterburg

Levašovos ühishauda aetud inimeste mälestuse jäädvustamiseks ilmub «Leningradi martüroloogium». Raimu Hansoni küsimustele vastab väljaande peatoimetaja Anatoli Razumov.

Värske 11. köite sirvimisel hakkab silma, et oktoobris-novembris 1938 on Leningradis võrreldes teiste rahvustega kõige rohkem maha lastud eestlasi. 5220 inimese hulgas on eestlasi 1547 ehk kolmandik, soomlasi on 932 ja venelasi 908. Miks on kõige enam eestlasi?

Samalaadseid massilisi mahalaskmisi korraldati tollal ka teiste rahvuste hulgas. Kokkuvõttes on nende pooleteise aasta mahalastute nimekirjades näiteks poolakaid eestlastest rohkem.
Repressioonioperatsioonide täideviimise viimase eestlaste nimekirja nr 63 järgi lasti 6. novembril maha 61 inimest, keda süüdistati spioneerimises, terrorismis, diversioonides ja kahjurluses.

Sealsamas 11. köite leheküljel 785 on veidi kõrgemal poolakate nimekiri nr 82, kus on 11 mahalastut. Poolakaid oli juba eelmistel kuudel rohkesti maha lastud ja nüüd saadeti neid püssi ette vähem.

Niisiis oli eestlaste nimekirju 63, mis tähendab, et ühtekokku läks neid pooleteise aastaga mahalaskmisele mõni tuhat, põhiliselt mehed. Kuid eestlaste nimekirjades ei olnud ainult eestlased, vaid ka nende sõbrad ja sugulased teistest rahvustest. Ja on ka eestlasi teiste rahvuste nimekirjades, kes troika otsusel maha lasti.

Levašovo memoriaalkalmistu pääslamajas müüakse teie koostatud brošüüri (kolmas väljaanne on aastast 2006), mille andmetel on aastatel 1937–1954 Levašovosse tapetuna toodud või seal maha lastud ühtekokku 46 771 inimest. Kas see vastab ka praegu tõele?

See vastab ligilähedaselt tõele. «Leningradi martüroloogiumi» järgmisena ilmuvas, 12. köites anname 1938. aasta kohta täpse statistika, seni me ei ole seda avaldanud.

Eestis on stalinlike repressioonide täideviimisega seotud inimesi kohtu alla antud. Kas midagi niisugust on toimunud ka Peterburis?

Niisuguseid kohtuasju on olnud alates 1939. aastast seoses nende mahalaskmistega, mis toimusid aastatel 1937 ja 1938. Pärast seda, kui osaliselt oli välja vahetatud NKVD aparaat ja osaliselt vahistatud NKVD töötajaid, võeti neid ka vastutusele. Mõned neist isegi lasti maha ja mõned said karistuseks laagriaastaid.

Novembris 1938 jõudsid Leningradis lõpule repressioonid talupoegade, tööliste ja teiste tavaliste inimeste kallal. Kuid kuu lõpuks oli paberite järgi maha laskmata veel 999 inimest, kelle troika oli surma määranud. Mõeldi, mida nendega peale hakata.

Siis selgus, et paljud neist mahalaskmisele määratud inimestest olid vangistuses juba ammu surnud ja et nende üle oli kohut mõistetud paberil. Asi summutati ja arvati, et kui inimene on surnud, siis on kõik korras.

Need, kes 999st veel elus olid, püüti uuesti kohtu alla anda, kuid siis oli juba prokuratuuril rohkem õigusi ja kohtud ei võtnud võltsitud asju enam arutada. Mõnedki neist vabastati ja kohus võttis nende alusetu kinnipidamise eest süüdlased vastutusele.

Kas peasüüdlased on jäänud tänini karistamata?

Muidugi ei olnud karistused 1939. aastal ja 1940. aastatel tervikuna piisavad, vaid lokaal­sed ja seotud konkreetsete juhtumitega.

Ei olnud eesmärki täie rangusega karistada neid, kes vastutavad kuritegude eest. Peasüüdlased olid ju kommunistliku partei poliitbüroo ja riigi valitsus, mis langetasid otsuseid massirepressioonide kohta. Selle eest toona kohut ei mõistetud.

Pärast Stalini surma algas 1953. aastal amnestiakampaania, aga alates 1955. aastast ka rehabilitatsioonikampaania ning ka sel ajal läksid kohtu alla mõned endised NKVD töötajad ja said kergemaid karistusi. Väga harva sai keegi neist kriminaalkaristuse.

Kõik see oli pool sajandit tagasi. Kas tänapäeval ei ole mõistetud kohut massirepressioonide süüdlaste üle?

Pärast 1950. aastaid ei ole minu teada keegi saanud kriminaalkaristust 1920. ja 1930. aastate repressioonide eest.

Olete oma kolleegidega teinud «Leningradi martüroloogiumi» avaldamisel ära tohutult suure ja tänuväärse töö. Kas teile on olnud avatud kõik arhiivid või on mahalastute nimesid veel suletud uste taga?

Kui tegin aastal 1991 algust «Leningradi martüroloogiumiga», siis seadsin tööd vastu võttes arhiivides töötamisel mõned tingimused.

Ajalehes Vetšernii Leningrad (praegu Vetšernii Peterburg) avaldati algul mahalastute nimed nii, et mõned olid välja jäänud. Ei olnud seal ka kirjas, mis organ on inimese surma mõistnud. Polnud märgitud ka mahalaskmise kuupäeva ega seaduseparagrahvi.

Ja seepärast, kui alustasin tööd arhiivis ja sain enda kätte esimese arhiivitoimiku, leppisin kokku, et mul peab olema selle töö tegemisel õigus kõiki dokumente kontrollida. Sellest ajast saadik just nii ma töötangi.

Niisiis seadsin erinevalt enamikust teistest mälestusraamatutest ülesandeks, et me ei jäta kõrvale ühtki nime. Olen tänini läbi töötanud kõik dokumendid, mis on seotud mahalaskmistega Peterburis ja Leningradis aastatel 1918–1941. Ja ma ei ole ühtki nime vahele jätnud.

Eestis elab palju neid, kelle lähedased või kaugemad sugulased Leningradis maha lasti, kuid kellel ei ole võimalik endale «Leningradi martüroloogiumi» vastavat köidet muretseda. Kas teie tööst on võimalik ka internetis osa saada?

Meil on veebisait Tagasitoodud Nimed (Возвращенные имена, http://visz.nlr.ru/search/peter.html). Selles toimib praegu küll ainult nimede osa, kuid sinna tulevad ka mahalastute fotod, samuti dokumendid ja mälestused nende kohta. Me valmistame praegu kõike seda ette.
Meie saiti kasutatakse ohtrasti. Väga paljud inimesed saadavad meile selle saidi vahendusel küsimusi ja me püüame neile kõigile vastata.

Mu vanaisa Rudolf Hanson on samuti 11. köites. Meil ei ole temast ühtki fotot. Mõni pilt neist, kes määrati mahalaskmisele, on selles köites avaldatud. Kuidas saan mina oma vanaisa ja mõni teinegi eestlane endale Venemaalt arhiivist oma sugulase foto?

Seda küsimust esitavad meile paljud. Ja ma mõistan neid täiesti, peabki esitama lihtsaid küsimusi. Eks ole, inimene võeti kinni ja lasti maha – aga miks ei ole teada kohta, kuhu ta on maetud, kas teda pildistati vanglas ja kus on foto praegu, kuhu jäid tema asjad...

Mis puutub fotodesse, siis on uurimistoimikutes mahalastute pilte väga harva. Ma ei teadnud kaua, miks see nii on, aga ükskord leidsin akti selle kohta, et juulis 1941 hävitati Leningradi NKVD valitsuses kõik mahalastute kohtutoimikud. Aga just kohtutoimikutes olidki ka fotod.

Miks toimikud hävitati?

Põhjust ei ole selles aktis nimetatud, kuid ma kujutan hästi ette, et põhjuseks oli Saksa vägede kiire pealetung. Ilmselt kardeti just nende arhiivide ülevõtmist, kus olid mahalastute nimed, ja need hävitatigi.

Nii et kui keegi pöörduks meie poole ametliku palvega otsida arhiivist üles oma vanaisa foto, lootes seda enda kätte saada, siis kahjuks ei ole seda võimalik leida. Väga paljudele inimestele, kes on lootnud oma lähedast kas või pildi pealtki näha, ei ole meil midagi head öelda.

Paljudes peredes ei ole mahalastud lähedastest ühtki ülesvõtet, sest need on kas hirmu tõttu hävitatud või on need sõjas kaduma läinud, ära põlenud – põhjusi on mitu. Mõnest talupojast aga ei olnudki iial fotot tehtud.

Olete «Leningradi martüroloogiumi» koostamist juhtinud selle toimetamise algusest saati ehk ühtekokku peaaegu 20 aastat. Detsembri alguses esitlesite 11. köidet. Kui palju köiteid oli esialgu kavas? Kui palju tuleb veel?

Alguses planeerisin nelja, seejärel kaheksat ja siis tosinat köidet. Praegu on kavas avaldada ühtekokku 17 köidet. Aja poolest hõlmavad need aastaid 1918–1954.

Kui palju inimesi on tavaliselt iga köite ettevalmistusse haaratud?

Üldiselt on nii, et Vene rahvusraamatukogus tegutsev keskus Tagasitoodud Nimed koosneb raamatukogu töötajatest. Vabatahtlike abiliste hulgas on nii raamatukogu töötajaid kui ka häid inimesi mujalt.

Igas köites on nimetatud kõiki, kes on kas või midagi selle heaks teinud. Kuid neid, kes kuuluvad vahetult iga köidet ette valmistavasse rühma, on mõned. Kõige suurem koormus on neljal-viiel inimesel.

Kas peate seda ametit tasu eest? On see teie peamine töö?

Jah, see on minu peamine töö. Alguses tegin seda tasuta, mul lihtsalt lubati raamatukogu töö kõrvalt seda teha, ja meil ei olnud raha raamatu väljaandmiseks, rääkimata tasudest.

Siis aga avasime heategevusliku arve koostöös ajalehega Vetšernii Leningrad, nüüdne Vetšernii Peterburg, mis avaldas veerge stalinlike repressioonide ajal mahalastute nimedega. Nõnda kogunes pisut raha, kuid seda ei jätkunud õieti millekski.

Aastal 1995 ilmunud esimese ja hiljem ka teise köite avaldamiseks eraldati meile raha Peterburi linnapea Anatoli Sobtšaki korraldusel. Seejärel me ei saanud mõnda aega midagi, siis aga tulid meile appi Peterburi seadusandliku kogu saadikud.

Viimastel aastatel oleme saanud köidete trükkimiseks ja osalt ka toimetamiseks toetust Peterburi linna eelarvest. Meile on tehtud ka annetusi. Niimoodi, eri allikatest ja nii kuidas aga võimalik, olemegi oma tegevuseks raha saanud.

«Leningradi martüroloogiumi» esimese köite tiitellehel on aastaarv 1995. Kõige värskema köite esitlus oli 8. detsembril, kuid tiitellehel on ilmumise aastaks märgitud 2010. Kuidas nii?

See on nii seetõttu, et iga köitega käib töö õige mitu aastat ja lõpuks kulub meil veel peaaegu aasta lõpliku variandi väljaandmiseks. Igas köites on tohutu paljude isikute eluloolisi andmeid, nende täpsustamine käib ka pärast köite ettevalmistust trükiks.

Jah, 11. köide oli valmis 2010. aasta lõpul, kuid mitu kuud käis veel selles avaldatavate isikute mahalaskmise kuupäevade ja igasuguste muude andmete kontrollimine. Tavaliselt saame tiraaži valmis vahetult enne repressiooniohvrite mälestuspäeva oktoobri lõpul. Seekord ei jõudnud.