«Leningradi martüroloogium (Leningradskii martirolog) 1937–1938. Poliitiliste repressioonide ohvrite mälestusraamat», 11. köide, Sankt-Peterburg, 2010 (tegelikult 2011), 800 lk.

FOTO: Merike Lill

Peterburis sai detsembris esitlusküpseks raamat, milles on mitme tuhande mõrvatu nimed. Nende hulgas on minu vanaisa Rudolf Hanson ning sadu ja sadu teisi eestlasi, kelle stalinlik masinavärk paar aastat enne Teist maailmasõda Leningradis surma saatis.

Skulptuur «Totalitarismi moolok» (1996, autorid Nina Galitskaja ja Vitali Gambarov) Levašovo memoriaalkalmistu värava lähedal.

FOTO: Merike Lill

Paar aastat tagasi on paljude teiste rahvusrühmade, riikide ja organisatsioonide hulgas püstitanud stalinlikus terroris hukkunutele mälestusmärgi endise NSV Liidu katoliiklased.

FOTO: Merike Lill

Graniiti on raiutud sõnad, mis mälestavad punases terroris hukkunud soomlasi. Plankaed tagaplaanil pärineb veel sellest ajast, kui kogu ala hoidis ülimas saladuses KGB.

FOTO: Merike Lill

FOTO: Repro


Äsja ilmunud raamatu «Leningradi martüroloogium (Leningradskii martirolog) 1937–1938» köide kannab järjekorranumbrit 11. Selle lehekülgedel 10–646 on kirjas need 5220, kes lasti maha oktoobris ja novembris 1938 Leningradis ja väljaspool seda linna. Aastaid hiljem nad rehabiliteeriti.

Neist olid koostatud rahvuste kaupa nimekirjad (nn albumid) ja neid süüdistati spioneerimises, diversioonides, kahjurluses ja terrorismis.

Minu esivanemad lahkusid Eestist keiserliku lubadusega saada oma maalapp. Minu vanavanaisa Gustav, keda Pihkvamaal hakkasid sealsed venelased hüüdma Kuzmaks, rajas oma talu Oudova (Gdovi) lähedale nagu sajad teised eestlased.

Oma maalapp oli nii oluline ja armas, et mu vanaisa Rudolf ei loobunud sellest isegi siis, kui Venemaal sunniti talupojad kolhoosidesse. Seepärast ongi teda uurimistoimikus nimetatud üksiktalunikuks.

Ainuüksi keeldumine kolhoosi minekust tegi temast stalinliku võimu silmis vaenlase. Ja spioneerimises oli teda lihtne süüdistada seepärast, et ta oli kirjavahetuses Eestis elavate sugulastega.

«Martüroloogium» tähendab piina ja vaeva kannatanud märtrite loendit koos nende elulooliste andmetega. «Leningradi martüroloogiumis» ei ole kirjeldatud piinu, mida vahistatud ja kiirkorras mahalaskmisele määratud inimesed ülekuulamistel taluma pidid.

Kui mu isa sai 1990. aasta jaanuaris Leningradi sõjaväeringkonna prokuratuurist teate, et tema isa Rudolf lasti 6. oktoobril 1938 Leningradis maha ja rehabiliteeriti pärast surma, näitas ta mulle seda kirja pisarais silmil. Rudolf oli vangistatud kolm kuud enne surmakuuli. «Hea, et ta ei pidanud väga kaua piinlema,» ütles mu isa.

Teine kord oli ta väga murtud moega siis, kui tõin talle «Leningradi martüroloogiumi» esimese köite. Ostsin selle Peterburist paarikümne kilomeetri kaugusel Levašovo metsa alla rajatud memoriaalkalmistu pääslamajast. Sealsesse ühishauda siseasjade rahvakomissariaat (NKVD) mu vanaisa viskaski.

Mu isa tervis oli tookord juba nii kehv, et ta ei saanud Peterburisse kaasa sõita. Hiljem tema tervis üha halvenes, nii et kõige värskemat, 11. köidet ta käes hoida ei saa.

Levašovo memoriaalkalmistu ümber on kõrge plankaed, mida on uuendatud korduvalt 1930. aastate lõpust saati. Kui NKVD koostöös NSV Liidu prokuratuuriga alustas massilisi repressioone, oli ju tuhandeid laipu tarvis kuhugi matta.

Leningradis valiti selleks välja linnale suhteliselt lähedal paiknev Levašovo tühermaa. Vanglast laipadega sinnasõiduks ei kulunud üleliia palju kütust.

Plangutagused salajased ühishauad said täiendust isegi veel pärast Stalini surma. Nii et aastatel 1937–1954 on Leningradis maha lastud ja salaja Levašovosse veetud üle 46 000 inimese, kinnitab «Leningradi martüroloogiumi» peatoimetaja Anatoli Razumov. Mõne tunnistuse kohaselt oli laske kuulda ka Levašovos aia taga.

Kui palju on sealsetesse ühishaudadesse heidetute hulgas eestlasi, ei ole praegu veel täpselt teada. Just seetõttu ei ole Levašovo memoriaali puude vahele diplomaat Jüri Trei algatusel paigaldatud mälestuskivil ka nende arvu. Eesti ja vene keeles on kivisse raiutud: «Siin puhkavad eestlased, stalinlike repressioonide süütud ohvrid 1937–1938.»

Ent nagu on kirja pandud «Leningradi martüroloogiumi» äsja ilmunud 11. köites, on ainuüksi 1938. aasta oktoobris ja novembris maha lastud 5220 inimese hulgas eestlasi peaaegu kolmandik, täpsemalt 1547.

Vene rahvusraamatukogus Peterburis Anatoli Razumovi juhtimisel tegutsev Tagasitoodud Nimede (Возвращенные имена) keskus püüdleb selle poole, et kõik Leningradis alusetult surma mõistetud eestlaste, venelaste, poolakate, lätlaste, sakslaste, soomlaste ja teiste rahvuste esindajate nimed oleksid raiutud raamatusse.