Tänapäeva peatoimetaja Tauno Vahter on romaanivõitluse tasemega igati rahul.

FOTO: Peeter Langovits

Probleem ei ole raamatukogude valikutes, vaid selles, et raamatukogudele eraldatakse eelarvest liiga vähe raha, kirjutab kirjastuse Tänapäev peatoimetaja Tauno Vahter.

Kas kirjastajad toetavad süsteemi, kus pool riigilt raamatukogudele eraldatavast rahast tuleb kulutada teatud nimekirjaga piiritletud raamatute ostuks? Kõige õigem oleks vastata, et olukorda vaadatakse pisut murelikult, sest pole selge, kuidas süsteem hakkab reaalselt toimima ja kuidas mõjutab raamatuturgu.

Mis on üldse sellise otsuse põhjus? Inimlikult võttes võib ministri/ministeeriumi loogikast aru saada. Võtab pead vangutama küll, kui näed müüduimate raamatute edetabelit ja imestad, milliseid imeasju sageli ostetakse. Peaks veel märkima, et kõige müüdumate ja enim laenutatud raamatute edetabelid kuigi palju kokku ei lange (detsembri laenutuste edetabeli esikümnest pooled pole märkimisväärset müügiedu saavutanud).

Võib aru saada, kui nõudlikuma maitsega inimene imestab, miks müüakse mõne kannustega süldimehe või paaniflöödimängija plaate niivõrd palju, või vihastab ta nähes Kivipalluri videodiskot riigieelarvelises telekanalis. Võib aru saada, kui keegi esitab küsimuse, kas sellist asja ikka maksab teha riigi raha eest? Paaniflööte ilmselt riigi raha eest ei puhuta, aga kuidas on teatritega? Sealgi on tükke erinevale maitsele.

Häda on selles, et alati ei ole valikud nii lihtsad, paljud nähtused on piiripealsed. Ja kui selle jaoks on juba vaja kokku kutsuda komisjon, kes otsustab, mis on hea ja mis ei ole, siis kipub asi kontrolli alt väljuma. Liberalismiga sobib õilis soov piirata raiskamist. Kuid sama maailmavaate teine oluline osa on usaldus ja otsuste madalamale delegeerimine, nagu oli otsus seni raamatukogude teha.

Riiklikud toetused olevat sotsialism, aga sel juhul on ka riiklikuma süsteemi juurutamine sotsialism ja ma pole kindel, kas see on vajalik. Samas ei ole vastutus ainult riigil ja ministeeriumil, väga tähtis on, et ka kõik omavalitsused mõistaksid oma panuse vajalikkust. Praegu on omavalitsustepoolne finantseerimine paiguti äärmiselt kõikuv.

Iseenesest pole midagi halba, kui uue mudeli järgi hakatakse näiteks SA Kultuurilehe väljaandeid pisut rohkem tellima, aga kui raha hulk on piiratud, toimub see ka teiste arvelt. Riik on rõhutanud, et raamatukogude rahastamist hoitakse samal tasemel (2009 langes 1,677 miljonile eurole ja pole tõusnud), kuid reaalselt see pidevalt väheneb, sest raamatud on läinud kallimaks ja kallinevad veelgi. Põhjuseks ei ole kirjastajate suurem juurdehindlus, vaid eelkõige tiraažide langemine, mille peale tõuseb iga raamatu omahind, sest autor, tõlkija, toimetaja, kujundaja jt ei saa ju väiksema tiraaži puhul väiksemat tasu. Kui langeb raamatukogude tellimus, langeb ka tiraaž – taas kord nõiaring.

Liiga vähe on räägitud, et probleem ei ole niivõrd raamatukogude valikutes, kuivõrd selles, et raamatukogudele eraldatakse eelarvest liiga vähe raha. Tegelikult on see kõige tähtsam küsimus. Kas on võimalik, et üks tegelik eesmärk on juhtida tähelepanu lisaraha vajaduselt väitega, et raha on küll, aga seda tuleb lihtsalt paremini kasutada?

Suure osa nii vana kui uue süsteemi probleemidest lahendaks finantseerimise suurendamine. Praegusel juhul tundub uue süsteemi suurim viga see, et raamatukogudele eraldatav eelarvesumma ei kasva, vaid toimub sama raha ümberjagamine.

Ütlen kirjastajana ka ühe põhjuse, miks on kahtlasemat sorti tarbekirjandus või kriitika alla langenud raamatukogudes populaarsed juturaamatud üldisele kirjanduspildile hea. Mulle on kombeks meie tööd kirjeldada lausega, et me avaldame kahte sorti raamatuid: neid, mida me tahame avaldada, ja neid, mida me peame avaldama, et avaldada neid, mida me tahame.

Ausõna, mitte keegi meist ei mõtle selles ametis, et milline rahuldus on avaldada järjekordset unenägude seletajat. Ilukirjandus on ikkagi kõrgemal. Loomulikult tuleb endale seada teatud piirid, millest edasi ei lähe, sest muidu kaob igasugune tõsiseltvõetavus, eluohtlikke dieediõpetusi, uriiniga ravitsemist ja püramiidskeemide propageerimist ikka ei avalda (aga need kõik on Eestis ilmunud!).

Lepin unenägude seletaja kirjastamisega, kui tean, et sellest (heal juhul) teenitud kasum aitab katta näiteks maadeavastuste ajaloost või põlis­ameeriklastest rääkivate paksude, potentsiaalselt suure kahjumiga trükiste kulusid, mille avaldamist reeglina ei toeta keegi. Selle loogika järgi toimivaid kirjastusi on terve rida, kuigi mõni ehk pühendub üksnes kahtlasemale kraamile.

Raamatukogude enesekontrolli toimimist kinnitab see, et meie müügiandmete järgi müüakse sellist tüüpi kirjandust raamatukogudele võrdlemisi vähe. Kui veel kord teatriga paralleeli tõmmata, siis lavastatakse ju ka teatud muusikale ja suveetendusi eelarve lappimiseks.

Uue süsteemi praktilised hädad on seotud eelkõige raha jagamisega. Kui üldine summa jääb varasemaga võrreldes samaks ning sellest X osa on nüüd mõeldud nimekirjas Y sisalduvate raamatute ja ajakirjade/teavikute ostuks, siis on loogiline, et kõigi ülejäänud trükiste ostuks jääb vähem raha. Võib tekkida kummaline olukord, kus raamatukogu teeb poolkohustuslikud ostud (olgem ausad, osa neist oleks ta ostnud niigi) ja ülejäänud summa puhul ostab ehk ikkagi seda, mida inimesed tegelikult lugeda tahavad (mis enamasti ei käi uue nimekirja alla, kuigi on ka erandeid).

Nii langevad kõige suurema löögi alla teosed, mis ei kuulu riigi nimekirja ega ole ka lugejate seas kõige populaarsemad ehk koos veega võidakse ka laps välja visata. Mis raamatud need on? Ilmselt üks riskigrupp on tõlgitud väliskirjandus, mille tiraažid on niigi oluliselt langenud. Teine raske valdkond on mahukad ja korralikud ajalooraamatud, mille avaldamise või tõlkimise kulud on suured ja teatud langus müügis tähendab ilmuva valiku vähenemist ja kallinemist. Ka mullu langes uute ilmunud raamatute arv.

Nimekirja on kaasatud ka laste- ja noorteraamatud, mida avaldame koos Eesti Lastekirjanduse Keskusega korraldatud konkursside tulemusel. Iseenesest tore, aga kõrvaltvaataja võib küsida: kui ma näen, et need raamatud on riiklikus nimekirjas, kas see siis ei ahvatle latti madalamale laskma, et rohkem nimetusi avaldada? Seda teed siiski ei läheks.

Euroopa kirjandusauhindade laureaatide kaasamine on ilmselt vaieldav otsus. Kuigi auhind on kõlava nimega, pole teada, kas peale ühe ringi neid preemiaid enam jagatakse ning suurem osa 36 laureaadist on spetsiifiliste valikukriteeriumide tõttu võrdlemisi vähetuntud autorid, keda on ka üle Euroopa üsna vähe tõlgitud, eesti keelde minu teada üldse mitte.

Sarnaseid riiklikke nimekirju ja riigi koordineeritud suuremate koguste väljaoste rakendatakse mitmes riigis ja iseenesest pole see üldse läbinisti halb mõte, kuid meie probleem on rahastuses. Raamatukogude finantseerimise parandamisel (nii riigi kui omavalitsuste poolt) võivad ka riiklikud ostud olla hea asi. Praegusel kujul on tegu olemasolevate kahanevate summade edasi-tagasi liigutamisega, mis on nagu pimedas toas mööblit ümber tõsta: nalja saab, aga kasu ei ole. Kui suurendada rahastust, võib süsteem toimida.