Meedikud kinnitavad, et töötasu pole peamine lahkumise põhjus. Kõige enam mõjutab minema just ülekoormusest tingitud pinge. See on nagu ahelreaktsioon: mida enam lahkujaid, seda enam raskusi siiajääjatele. Halvim, mida aga siin teha saab, on ilmsete tõsiasjade eitamine. Püüd paanilise järjekindlusega tõestada, et tegelikult on kõik hästi – arve saab ju teadupärast igapidi esitada –, hävitab ka võimaluse mingilgi määral konstruktiivses dialoogis olla.
Ilmselt ongi just dialoogikultuuri puudumine üks suuremaid kohalikke hädasid, kui mitte suurim. Teisisõnu: kui üks osapool leiab, et probleem on olemas, ja teine osapool ütleb, et probleemi pole, siis ei järgne ka mingeid arutelusid, lahendusteni jõudmisest rääkimata. Umbes samamoodi oli mullu õpetajate palkade teema puhul, kus toodi välja palgastatistika, mis pedagoogid suuri silmi tegema pani.
Vinduma jäävad lahendamata küsimused, mida ühel päeval näidatakse avalikkusele tühiste ojaniredena, on järgmisel juba kraavid ja veidi aja pärast jõed, millest üle ujuda ei jõua. Nii võiks piltlikustada olukorda, kus kogemustega meedikute puudumine sunnib residente võtma neile üle jõu käivat vastutust. Kes siis ikkagi vastutab võimalike vigade eest, tuleks kogu ahelat tervikuna vaadeldes küsida.
Negatiivne müüb ja võimendub kümnekordselt, tõdes äsja aasta arstiks valitud gastroenteroloog Urve Mardna Postimehe usutluses. Ülepingest või kogemuste puudumisest tingitud valed raviotsused õõnestavad kogu arstkonna usaldusväärsust ja taas oleme loonud ühe põhjuse, miks jalgadega hääletada.
Kolumnist Iivi Anna Masso kutsub tänases lehes üles kuulutama alanud aasta Eestis inimvara aastaks. Oma ligimest väärtustades lisame ühiskonnale nii vaimset, psüühilist kui ka materiaalset heaolu, on Masso veendunud. Inimvara hoidmise juures on küllap üks tähtsamaid aspekte oskus inimene ära kuulata ja tema muret mõista.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2012/01/08/907088t1h2857.jpg)