Lauri Vahtre: vabadus ja elektrooniline kelluke

Keskaegne leeprakelluke Ribe viikingite muuseumis Taanis. Foto: Wikimeedia

Surmaoht on muidugi surmaoht, kuid see, millise kergusega ollakse valmis ennast andma võimaliku totaalse jälgimissüsteemi haardesse, tekitab kõhedust. Oht peitub sellise süsteemi väljaarendamises endas. Kui veel teha registreerumine kohustuslikuks, siis jääb veel vaid pisike samm kogu elanikkonna kiibistamiseni, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre.

Tšehhovi «Kolmes ões» kõlab surematu repliik: «Tulekahju? Milline õudus! Ja kui tüütu…» Tšehhovil tähistab see muidugi spliini stiilis «igav on siin maailmas, härrased», mida meie oma maarahva hingelaadiga üldiselt ei viljele, kuid mingi analoogia on õhus. Koroonaviirus kohutab meid, aga ühtaegu juba ka tüütab. Sellest hoolimata ei kao see teema kusagile.

Surmaohu (olgu see või kujuteldav) palge ees käivituvad meis need instinktid ja mõttemustrid, mille kaugemaks tagamaaks on looduslik sund oma geene edasi kanda ja liigina püsima jääda. Selle näiteks on ka tõsiasi, et uudis koroonaäpi arendamisest Eestis libises meie inforuumist läbi otsekui muuseas. Rakenduse mõte oleks tekitada võimalus varustada nakatunud inimene elektroonilise kellukesega, mis hoiataks teisi tema lähenemise eest nii, nagu päris kelluke kunagi hoiatas pidalitõbiste eest. Idee on iseenesest ratsionaalne, kuid sunnib küsima: milleks sellesse segada küberruumi ja globaalseid jälgimissüsteeme? Lihtsam ja odavam oleks ju kohustada nakatunuid näiteks neoonpunast mütsi kandma. Jah, mobiilirakendus oskaks inimest hoiatada ka juhul, kui ta ise haigestunut ei märkagi, kuid kokkuvõttes poleks uus süsteem ikkagi parem kui neoonpunane müts, sest haige registreerumine e-kellukese kandjaks on kavandatud vabatahtlikuks.