Inimeed jalutamas.

FOTO: Madis Veltman

E-õppel veedavad noored kuni kümme tundi päevas arvuti taga ja koormus on suur. Lisaks ei söanda nad välja minna, kirjutab Järveküla Põhikooli 9. klassi õpilane Rasmus Unojan.

Praegune olukord on hirmutav, kuna puudub igasugune teadmine, mis saab edasi. Kindel on see, et on meie endi teha, kui kiiresti see läbi saab. Minu imestuseks peavad aga noored kehtestatud 2+2 reeglitest kinni ja ma ei ole ise veel noori väljas suurtes kampades näinud, küll aga näen pidevalt täiskasvanuid kolme-neljakesi õhtuti jalutamas või treeningrühmadena jooksmas.

Hetkel on noortel suureks probleemiks kodus õppimine, aga ka väljas liikumine. Kooli koormus on mitu korda suurem kui tavaolukorras ning kodus on ka väga palju faktoreid, mis segavad keskendumist. Kindlasti üks põhjus, miks jäetakse rohkem iseseisvalt teha, on see, et õpetajad ei ole võimelised kogu aeg e-loenguid andma. Lisaks ei osata hinnata, kui kaua iseseisvalt mõne ülesande lahendamine aega võtab. Loodan, et kõik kasutavad aega puhkamiseks, sest seda on hädasti vaja. See, et näiteks Kiili Gümnaasium otsustas vaheaja ära jätta, on väga halb.

Noored kurdavad ka tervise üle, sest pidev arvutiga töötamine tekitab peavalusid ning valesti istudes tekivad rühiprobleemid – noor veedab e-õppe ajal kaheksa kuni kümme tundi päevas arvuti taga. Ma üritan ennast ikka koolipäeva jooksul liigutada – näiteks teen all korrusel kohvi või siis seisan veidi. Päeva lõpus lähen pooleks tunniks kõndima. Aga väljaskäimisel on omad «aga»-d. Minu valla sotsiaalmeediagruppi on hakanud tekkima postitusi, kus on tehtud noortest tänaval pilti, kuigi nad on kas üksi või kõnnivad ühe sõbraga, pidades kinni 2+2 reeglist. See tekitab ahistatud tunde – ei julgegi enam välja minna. Õues peab käima kas või seepärast, et muidu tekivad pidevalt vanematega koos kodus olles pinged.

Praegu räägitakse juba piirangute leevendamisest, aga loodan, et seda ei tehta liiga kiiresti, muidu peame hiljem sama asja uuesti läbi tegema.