Joel Volkov: kui tõde lahjeneb või kaob sootuks, siis lastakse vale valitsema

Foto: Erlend Štaub

Reklaamiraha ei liigu ja ajakirjanikud istuvad kellapommi otsas, kuid valitsus ei pea vajalikuks mitte ühtegi meedet kohaliku ajakirjanduse abistamiseks. Kellapommi otsas istub seeläbi ka Eesti riiklik julgeolek, väidab reklaamibüroo Tank loovjuht Joel Volkov.

Tõde. Pole midagi olulisemat ega raskemini püütavamat. Ka tänastes keerulistes oludes tegeleb tõe otsimise ning meie ette toomisega ööpäevaringselt sadu ja sadu inimesi, trotsides stressi ja teadmatust tuleviku suhtes. Rahvas vajab objektiivset, operatiivset ja hästi tasakaalustatud infot. Tõel on täna suurem roll, kui kunagi varem. 

Ma räägin ajakirjandusest. Nendest meestest ja naistest, kes sarnaselt arstide ja teadlastega katsuvad aru saada meid tabanud ebaõnne ulatusest. Kui hästi järele mõelda, siis ilma ajakirjanduseta me tegelikult ei teakski, et riigis valitseb eriolukord, liikumispiirangud ja majanduslik kaos. Me liiguksime kinni seotud silmadega kuristiku suunas. Tänu ajakirjandusele me vähemalt näeme seda kuristikku. 

Ajakirjandus otsib tõde – ei midagi vähemat. Väga lihtne on ajakirjanike tegevust marginaliseerida, nimetades nende ponnistusi «lihtsalt meediaks». Sel viisil distantseerutakse tõe otsimisest ja tegelikust väärtusest. Taolise demagoogilise tehte tulemusena muutuvad informatsioonist olulisemaks meediamajad, nende omanikud, suhted ja intriigid. 

Valitsusel on lihtne tõmmata ärimeestele vesi peale – nemad pole ju ajakirjanikud, vaid omakasupüüdlikud kapitalistid. Rahvusvahelistest meediaomanikest pole mõtet üldse rääkida – nendel kasvab raha välismaal puu otsas, las nopivad sealt. 

Selline tundub olema tänase valitsuse vaatenurk Eesti meediale. Andmata endale aru, et hoolimata omanike ärihuvidest üritavad Eesti ajakirjanikud päriselt ka tegeleda ainult tõe tuvastamisega – võideldes kusagil äri ja tõe piirimail niigi keerulist isiklikku võitlust eetika pärast. Paratamatult on neil vaja meediumit, kus seda esitleda. Aga meedium pole tõe kriteerium. Tegelikkus on täpselt vastupidine. 

Täna on olukord pretsedenditu – ühiskond vajab üha rohkem tõde ja selle sünteesimiseks on olemas pädev kaader, kuid tõrge on väljundi tasandil, sest reklaamiraha ei liigu. Ajakirjanikud istuvad kellapommi otsas, kuid valitsus (kuulu järgi ainsa Euroopa Liidu liikmesriigi juhtorganina) ei pea vajalikuks mitte ühtegi meedet kohaliku ajakirjanduse abistamiseks. Kellapommi otsas istub seeläbi ka Eesti riiklik julgeolek. Sest hästi toimiv sõltumatu ajakirjandus on hämmastavalt võimas strateegiline relv kriiside ületamiseks ning rahva mobiliseerimiseks. Kui tõde lahjeneb või kaob sootuks, siis lastakse vale valitsema. Ja pole põhjust arvata, et meie vastased lasevad ennast viirusest mõjutada. Pigem vastupidi – praegune aeg on parim ükskõik millise infooperatsiooni läbi viimiseks. Muserdatud moraaliga rahvas usub igasugust jama. Ja segadusse aetud ajakirjanik võib muutuda tõe suhtes manipuleeritavaks või kehastuda ise kurjaks geeniuseks. 

Tõehuvilise inimesena ma tõesti loodan, et kõik Eesti ajakirjanikud jäävad meediamajadesse alles ja teevad oma olulist tööd edasi. Ma loodan, et valitsus tuleb võimalikult kiiresti mõistusele ja saab varasematest solvumistest üle ning leiab viisi, kuidas tõde jõuliselt elus hoida vähemalt seni, kuni majandustegevus Eestis normaliseerub. See võib osutuda kõige olulisemaks otsuseks, mida nad selle kriisi jooksul teevad.

Lugu on algselt ilmunud Turundajate Liidu kodulehel.