Kertu Birgit Anton: keegi pole üksi

Video ei ole enam kättesaadav.

Lähenev vahetu majanduskriis kahvatub kliimamuutustega tegelemata jätmise kahjudega, kirjutab Tallinna reaalkooli õpilane Kertu Birgit Anton.

Avalikke ja poliitilisi arutelusid jälgides jääb mulle kummaliselt sageli mulje, et arutlejate arvates on looduskeskkonna heaolu midagi, millega võib tegeleda, kui see parasjagu mugav on, aga mida võib ka tõsisemate tagajärgedeta eirata. Harva märkan prominentsete arvamusliidrite esituses seisukohta, et looduskeskkonna hoidmine on üks ühiskonna püsimise alustalasid. Kas meie jaoks on loodus tõesti vaid mingi kauge võsa ja seal elavad tundmatud väljasuremisohus liigid, kellega me pole kunagi kokku puutunud ja kelle käekäigust võib meil olla ükskõik?

Ajal, mil üle poole Eesti rahvastikust elab linnalistes asulates, võib selline esmamulje tekkida küll. Kui toit ja riided tulevad poest, siis võib olla keeruline luua seost nende ja pühapäevamatkadel RMK laudteedelt nähtud looduse vahel. Unustame, et kartul vajab kasvamiseks viljakat mulda, mis aga hävib, kui ühel ja samal põllul aastaid monokultuuri kasvatada. Me ei taju, et igapäevaselt sünteetilisi riideid pestes eraldub neist mikroplasti, mis jõuab lõpuks Läänemerre, sest seda ei suudeta veepuhastusjaamades kinni püüda.

Millal me linnarahvana üldse märkame, et loodus on olemas? Sageli siis, kui see meid häirima hakkab. Kui ootamatult tugev torm jätab linna pimedusse, siis hakkame tegema plaane diiselgeneraatorite soetamiseks ja toiduvarude kogumiseks, et järgmisel korral mitte täbarasse olukorda jääda. Kui suvine kuumalaine on tekitanud kivikõrbelisest linnast kuumasaare, siis igatseme konditsioneeri ja jahutava supluse järele. Harva mõtleme neis olukordades aga kestlikkusele suunatud muutustele, näiteks süsteemselt kliimamuutuste pidurdamisele, et sellised sündmused tulevikus sagedamini korduma ei hakkaks.

Kui aga ilm ei sega igapäevast liikumist ja poes müüakse toitu enam-vähem mõistliku hinnaga, siis võime vajuda unelmasse, kus inimene on looduse kroon. Tekib mõte vangerdada välja CO₂ kvootidega kauplemise süsteemist, et toota kunstlikult madala hinnaga elektrit, milles ei kajastu selle mõju keskkonnale. See tundub hea idee, kuni kliimamuutuste tagajärjel on kuumalained seadnud ohtu meie varustatuse toiduga ning tormid häirivad laevaliiklust riikidega, kust oleme harjunud vidinaid importima. Kui on puhkenud relvakonfliktid joogivee ja viljaka maa üle ning inimesed läinud liikvele rannikutelt, kus tõusev merevesi tungib nende tuppa. Siis on aga hilja hakata atmosfäärist kasvuhoonegaase kinni püüdma ja maa sisse ladustama, sest kliimaprotsessid on pika vinnaga. Pealegi pole veel olemas (ja võibolla ei saagi olema) selleks vajalikku tehnoloogiat.

Majandus ei saa toimida looduskeskkonnast lahus, kuigi me võime seda endale ette kujutada. Pisike loodusnähtus – Covid-19 viirus – on löönud maailma majandusel jalad alt. Kliimakriisi süvenedes laienevad seniste nakkushaiguste levikualad. Sulavast igikeltsast ja raiutud vihmametsast on oodata inimeste jaoks senitundmatute haiguste ilmumist. Suured ja kliimamuutuste mõjul aina sagenevad loodusnähtused, näiteks orkaanid ja üleujutused, põhjustavad järjest kasvavaid majanduslikke kahjusid: hävitavad taristut ja inimeste vara ning suurendavad möödapääsmatuid kulutusi tervishoiule. Majandust on ääretult keeruline käimas hoida tormi tõttu pimedusse jäänud või põua tõttu toidupuuduse käes vaevlevas riigis. Need näited pole väljamõeldised, vaid juhtumid tänapäevasest maailmast, mis ennustuste kohaselt sagenevad ja süvenevad lähikümnenditel kliimamuutuste tõttu.

Ei pea minema metsa või rappa, traditsioonilises mõttes «loodusesse», et tunda enda seotust loodusega. Ostes taaskasutatud paberist või uuest puidust valmistatud tualettpaberit, vastavalt vähendad või suurendad metsade raiet maailma eri paigus. Poes riideid valides saad teha teadliku valiku toetada meeletu koguse vee raiskamist uue puuvilla kasvatamiseks või hoopis otsuse vähendada jäätmeid, ostes kasutatud riideid. Igaühe argised valikud mõjutavad otseselt looduskeskkonna heaolu.

Me kõik oleme üle maailma seotud inimeste ja loodusega – keegi pole üksi.