Kiri Andrusele – Krista Aru, Erki Berends, Ivo Linna
/nginx/o/2018/01/17/7492389t1hf781.jpg)
/nginx/o/2020/03/30/13032684t1h5c61.jpg)
15. aprill 2020, 15:44
/nginx/o/2020/04/13/13053052t1hd0a2.jpg)
Avaldame 13. aprillil meie seast lahkunud kunstniku ja Postimehe «Nädala nägude» joonistaja Andrus Peegli sõprade Krista Aru, Erki Berendsi ja Ivo Linna mälestuskirja.
Armas Andrus,
muidugi on see veider, et Sulle kirjutame. Kuid nagu elus ikka, oli alati kiire ja kord ei sobinud aeg, kord koht. Pealegi tundus, et jutuajamiseks on veel palju võimalusi. Enne on vaja vaid üks, teine või kolmas asi korda ajada. Keegi meist, alates sinust endast, ei mõelnud kordagi, et aeg võib otsa saada. Sul ei tulnud mõttessegi, et need uued kavad veebijoonistusteks, mis sul olid peas juba valmis, jäävad kellegi teise teha.
Veider on see kiri ka seepärast, et tegelikult Sulle kirjad ei meeldinud. Rohkem meeldisid joonistused. Nende iga joon oli Sulle täheks, sageli sõnaks või mõistekski. Igas joonistuses oli Sulle sõnum või lugu. Aga joonistada me ei oska. Nii jääbki vaid see kiri.
Kui Su isa, Juhan Peegel, lahkus manalateele ja Sa korrastasid tema arhiivi, ütlesid, Türna talu koduõue fotosid vaadates, et kahjuks Sinus ei ole küllaldaselt Saaremaa meeste iseteadvust ja tugevust igas olukorras püsti tõusta, selg sirgu ajada ja edasi minna. Minna kindlalt mööda iseenda valitud rada. See tõdemus oli nii ootamatu, et jäi siis vastuseta. Tegelikult olid Sa algusest lõpuni Saaremaa mees. Saaremaa oli loomulik osa Sinust. Oli selles, kuidas Sa iseenda valitud rada, vaatamata kõikidele takistustele ja ahvatlustele, mis Sind püüdsid sellelt kõrvale kallutada, sihikindlalt ja väärikalt ikka ja alati jätkasid. Või selles, kuidas Sa jätsid kõik oma toimetused, kui oli vaja kedagi abistada, toetada, julgustada.
Selles toetamises püüdsid Sa ise ikka tahaplaanile jääda. Vahel tundus, et tahaksid end koguni ära peita. Tagasihoidlikkus ühes kultuuritundliku inimliku väärikusega oli Sinus nii olemuslik, et ei lubanud Sinu annetel kunagi esile paista. Pigem olid valmis oma kavadest loobuma kui hakkasid neid kellelegi pealetükkivalt pakkuma või võileivahinna eest müüma. Saaremaa elas Sinus, Tartus sündinud mehes, sügaval sees. Elas juttudes, mida rääkisid onu Vollist, kes kõlas oma võimete ja oskustega kohati peaaegu müstilise tegelasena. Või juttudes oma Saaremaa vanaemast ja vanaisast, keda Sa polnud ju tegelikult kunagi näinud, aga kes olid Sinu jaoks vägagi elusad.
Elas ka Sinu vaikses ja soojas naerus, nendes muhedates naljades, mida Sa poetasid justkui möödaminnes ja millel oli võime vaid viiv enne seda, kui tühjast-tähjast kujunenud vastasseis oleks pahanduseks lahvatanud, see vastaseis üldse hajutada. Kas Sa kord ei öelnud, et elus on vähe asju, mille pärast tasub ärrituda ja palju asju, mille üle tuleb naerda? Sedagi öeldes oli Sul väike naerusäde silmanurgas, kuigi jutt oli ju tõsine.
Ütlemata Sulle jäi ka kõik see, mis puudutab Sinu rohkem kui paarkümmend aastat kestnud tööd ajalehe Edasi (tänane Postimees) kunstnikuna. Nagu Aimar Jugaste, üks sinu kolleege ajalehe Edasi päevilt, kinnitas, olid Sa üks XX sajandi ajalehe kujunduse uuendajast. Sa tõid ajalehte nõtkemas kirjas pealkirjad, elava joonega ja samas modernsema läbiviirutusega portreed ja originaaljoonistused. Sa julgesid kasutada ajalehes vaba ruumi, lihtsalt tühja pinda. Muidugi olid need võtted laenud Lääne meediast, aga Sa oskasid neid rakendada, vaimukalt kohandada, meie kultuuriruumi sobivaks seada.
Sinu osa Eesti ajakirjanduspildi uuendajana vajab põhjalikumat uurimist, aga kahtlust pole selles, et Sinu panus oli otsustav. Võib-olla just tänu sellele, et oma iseloomult Sa olidki eelkõige meeskonnamängija, kelle ideed vajasid rakendumiseks arutavat ja otsivat keskkonda, mis Edasi toimetuse seltskonnana oli sobilikult olemas? Aga võib-olla hoopis tänu sellele, et kasvanuna kodus, kus isa Juhan Peegliga oli Eesti ajakirjanduse lugu selle tekkeaegadest kaasajani alati kohal ja olemas, suutsid Sa paremini kui paljud teised näha ja kujundada ajalehte kui kultuuri kandjat ja loojat?
Arutasid kord, kas Sa oled hea õpetaja ja milline üldse on kaasajal üks hea kunstiõpetaja. Selline küsimus kõlas Sinu suust veidi võõrastavalt ja ju seepärast jäigi vastuseta. Alles nüüd, pannes meenutustes ritta kõiki neid üksikuid kirjeldusi ja arvamusi, mida Sa rääkisid võimalusest töötada Tartu kunstikoolis õpetajana, saame aru, et soov jagada oli Sinus alati suurem, kui me osaksime märgata. Oma loomulikus tagasihoidlikkuses ei hakanud Sa ju ise kunagi midagi, isegi mitte teadmisi, esitlema ja pakkuma. Nii jäi see osa Sinus kauaks unarusse. Kuni siis viimaste aastateni Tartu laste kunstikoolis.
Armas Andrus!
Sa olid hea teekaaslane ja sõber. See ongi kõige tähtsam asi.
Krista Aru
Erki Berends
Ivo Linna
