Paari nädala jooksul on Eestis vaja selgemat visiooni, milliste mõõdupuude alusel hakatakse eriolukorra piiranguid lõdvendama ning milliseid majandustegevusi need esimesena puudutavad, vastasel korral tekib käegalöömismeeleolu, ütles politoloog Tõnis Leht Kuku raadio saates «Poliitikaguru».
Väljumisstrateegia ja ajaprognoosi nõudmine on kahe teraga mõõk, mõtiskles Tõnis Leht. Kui anda ühiskonnale liigset lootust, et varsti-varsti läheb raske olukord üle, siis see võib tekitada liigset lõtvust. Kui aga üldse ei anna mingit perspektiivi, mis kriteeriumite alusel hakkama piiranguid lõdvendama ja millal umbes see võiks toimuda, siis tekib tüdimus ja meetmetele käegalöömine.
«Minu enda tunnetus on see, et nädala-kahe jooksul on ka meil Eestis vaja selgemat visiooni,» ütles Leht. Esiteks, milliseid kriteerume jälgitakse viiruse leviku mõttes. Teiseks, milliseid meetmeid ja milliseid sektoreid hakkame esimesena lõdvendama ja avama.
Eestis ei olegi tegu niivõrd sektorite küsimusega, sest erinevalt Lõuna-Euroopa riikides ei ole majandust sektorite kaupa kinni pandud, täpsustas Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja. Töökohtade mõttes on oluline, et paljudel ettevõtetel ei ole pikaajalisi likviidseid vahendeid, mida kasutada kulude katmiseks olukorras, kus tulude teenimine on raskendatud. Kui pole väljavaadet, et eriolukord mööda läheb, siis hõive väheneb ja tuleb rohkem koondamisi. Seetõttu on perspektiiv väljumisest väga oluline.
Oja tõi välja, et piirangute kehtestamisel ja lõdvendamisel tuleb arvesse võtta, et seni on nad rohkem – ja võib-olla ebaproportsionaalselt – olnud suunatud inimestele, kes ei ole raske haigestumise riskigrupis. Väljumisstrateegia osa võib olla ka need piirangud ümber tõsta. Sellisel juhul jätkub pidev koroonasurmade vool, aga see oleks oluliselt väiksem kui siis, kui kõik inimesed liiguvad.