Hanneli Rudi: piinlikuvõitu lugu
7. jaanuar 2012, 11:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paarkümmend aastat tagasi saabus Ida- Virumaale delegatsioon Saksamaalt, kellele otsustati näidata ka pealinna. Poolel teel Tallinna soovisid sakslased tualetti minna. Mõeldud, tehtud.
Buss peeti kinni ning Eesti kombe kohaselt juhatati naised paremale, mehed vasakule. Pärast pikka pausi saabusid ehmunud sakslased tagasi, kurtes võõrustajatele, et ei leidnud vastavat asutust üles.
Nüüd, paarkümmend aastat hiljem, kui muu elujärg on Eestis seitsmepenikoormasaabastega edasi läinud, pole olud reisijate jaoks mitte paremaks, vaid veelgi keerulisemaks läinud. Esiteks on Narva maantee ääres aastate jooksul üksjagu metsa maha võetud, mõnel pool aga takistab metsani jõudmist metsloomade kaitseks püsti pandud tara.
Uuenduskuuri läbi teinud teelõikude puhul tuleb aga metsani jõudmiseks sumbata läbi sügava kraavi. Tallinna-Narva maantee ääres on küll mitu spetsiaalselt autojuhtidele mõeldud puhkekohta koos pinkide ja laudadega, kuid tualette seal pole.
Ühes sellises kohas peatunud tuttav ei suutnud tükk aega hiljem leida sõnu, millega kirjeldada puhkekohatagust metsa, mida inimesed olude sunnil kasutanud olid. Soovitus enne teele asumist vähem juua pole tänapäeval asjakohane, sest vähemalt Tallinna kesklinnast kulub linnapiirile jõudmiseks pea sama kaua aega kui 100 kilomeetri kaugusele sõitmiseks.
Loomulikult võib soovitada kasutada teeäärsete söögikohtade vastavaid asutusi, aga vähemalt Ida-Virumaal asuva Purtse sillani ei tea ma Narva maantee ääres ühtegi toidukohta, mis 24/7 lahti oleks. Ning kunagi ei või teada, kas eile lahti olnud söögikoht vahepeal uksi kinni pannud pole. Ka nn kõigi mugavustega bensiinijaamu Narva maantee ääres napib.
Ma ei arva, et maanteede ääres peaksid olema kahhelkividest kiisakavad ja veega varustatud tualetid, nagu õnnestus näha Norras raskesti ligipääsetava liustiku jalamil. Aga neli seina ja katus pea kohal pole 21. sajandil vast väga palju tahetud. Norras, muide, on puhkekohtadesse rajatud mätaskatuse ja katuseaknaga kuivkäimlad saanud omamoodi vaatamisväärsusteks.
Aga võib-olla tõesti on seda palju tahta maal, kus veidi vähem kui saja aasta eest riikliku kampaaniaga õpetati inimesi lauda ja majanurgataguse asemel kasutama seda kohta, kus ka keiser jala käib.