Ivar Raig: 30 aastat Eesti Maa-Keskerakonna asutamisest

Ivar Raig. Foto: Peeter Langovits

Täna täitub 30 aastat Eesti Maa-Keskerakonna (EMKE) asutamisest. Mis erakond see selline oli ja mida see tegi, kirjutab EMKE asutaja ja kauaaegne esimees Ivar Raig.

EMKE moodustus nii nagu mitmed teisedki Eesti erakonnad taasiseseisvumise perioodil Eestimaa Rahvarinde teisenemise tagajärjel. Peale seda kui hakati arutama Isemajandava Eesti agraarprogrammi, moodustus Rahvarinde maaelu edendamise töörühm uue maapoliitika kujundamiseks. Töörühm seadis esialgu sihiks taluseaduse algatamise, võla tasumise maarahvale, sh represseeritud talunikele tekitatud kahju hüvitamise, omandiõiguste taastamise jms. EMKE tulevased liikmed olid aktiivsed talude taastajad ja Eestimaa Talupidajate Keskliidu asutajad.   

EMKE loomise idee tekkis 17. jaanuaril 1990 ühel Viljandi Maaliidu eestseisuse laiendatud koosolekul. Seal leiti, et Eesti Maaliidu ideoloogia ei sobi Eesti maaelu tuleviku jaoks. Tollane Valtu osaühingu esimees Tenno Teets ütles Maalehele Viljandis kuuldu kohta, et Maa-Keskerakonnas ei tohiks näha Maaliidu sildi vahetust. «Vaevalt enam leidub majandijuhti, kes usub kolhoosikorra ainuõigsust,» sõnas ta. 

25. jaanuaril 1990 avaldas Maaleht EMKE algatusrühma pöördumise Eestimaa rahva poole. Selles seati uue erakonna eesmärkideks vaba ettevõtluse, talumajandussüsteemi ja eraomandusele tugineva ühistegevuse taastamist nende kõikides vormides nii maal kui ka linnas, tingimuste loomist kõlbelise, vaba ja haritud ning loodusrütmide järgi elava täisverelise maapere kujunemiseks. Pöördumisele kirjutasid alla paljud tolle aja ärksad põllumehed, teadlased, ajakirjanikud ja poliitikud. Samas lehes ilmus ka sotsioloog Juhan Kivirähki artikkel avaliku arvamuse uuringu kokkuvõttega maaelu ja maareformi kohta, millest selgus, et üle 80 protsenti Eesti elanikest toetas maareformi läbiviimist ja eraomandi taastamist õigusliku järjepidevuse alusel. Mõistagi olid sellised seisukohad vastuvõetamatud paljude ühismajandite juhtidele.

EMKE asutati Türi Kultuurimajas 7. aprillil 1990.  

Asutava kogu istungist osavõtjatele saatis 6. aprillil kirja Arnold Rüütel, milles ta kutsus üles tegema kummardust esimesele tuhandele uustalunikele, «kes leidsid endas jõudu veel ebakindlas olukorras jätkata oma esivanemate tööd ning hakata taas oma maa ja töö tõelisteks peremeesteks» ning soovis loodavale erakonnale «üksteisemõistmist ka kõige keerukamate ja vahel isegi võimatuna näivate probleemide lahendamisel».

Asutava kogu liikmed võtsid vastu EMKE põhikirja ja ulatuslikud programmi teesid. Lisaks koostati kolmeosaline poliitiline deklaratsioon, millega taotleti Eesti iseseisvuse taastamist Tartu rahulepingu alusel, fikseeriti erakonna identiteet kui paremtsentristlik vabade kodanike partei, mis seab aukohale kodu ja perekonna kui rahva elujõu allika ja järjepidevuse kandja. EMKE üks põhiteese «meie ideaaliks on vaba ja väärikas inimene, kes tunneb vastutust iseenda ja tulevaste põlvkondade eest» on aktuaalne tänagi. EMKE asutajad töötasid välja majanduspoliitilised abinõud käsumajandusest turumajandusse üleminekuks vajalike reformide läbiviimiseks ning saatsid pöördumise ENSV valitsusele, milles nõuti muuhulgas maareformi kiiret läbiviimist aastatel 1990-1992. Türil valiti ka EMKE 23-liikmeline juhtkond, kuhu kuulusid üks Eestist valitud NSVL rahvasaadik, mitu ENSV ja Eesti Vabariigi ülemnõukogu saadikut, Eesti kongressi ja Eesti komitee liiget, neli hilisemat põhiseaduse assamblee ja tiigikogu liiget ning kaks tulevast Eesti Vabariigi ministrit – reformiminister Liia Hänni ja põllumajandusminister Jaan Leetsar. Seega oli EMKE üks vähestest erakondadest, mil oli üheaegselt esindaja kolme riigi rahvaste esinduskogudes, kes tegelesid Eesti iseseisvuse taastamisega, ja kahes Eesti riiki uuesti üles ehitanud parlamentaarses kogus ja ka valitsuses.    

EMKE pärandiks Eesti poliitikas võib pidada aktiivset osalemist Eesti riikluse taastamisel ning keeruliste omandi-, maa-, ja põllumajandusreformide aluste väljatöötamisel ning elluviimisel. EMKE oli seisukohal, et Eesti riigi taastamiseks õigusliku järjepidevuse alusel on vaja saavutada Molotov-Ribentropi pakti salaprotokollide tühistamine ja okupatsiooni lõpetamine. Rahvusvahelise poliitika ja õiguse seisukohalt taastati Eesti iseseisvus 24. detsembril 1989. aastal Moskvas kui NSVL rahvasaadikute kongress võttis vastu otsuse, millega Saksamaa ja Nõukogude Liidu salajaste leppimuste allakirjutamine mõisteti hukka, salaprotokollid tunnistati juriidiliselt alusetuks ja kehtetuks allakirjutamise momendist. See Mihhail Gorbatšovi allkirjaga dokument sisuliselt kinnitab ka Tartu rahulepingu kehtivust ning de jure Eesti okupatsioonist vabanemist õigusliku järjepidevuse alusel.

Väga oluliseks tuleb pidada EMKE rolli Eesti ülemnõukogus, kus tal oli seitsmeliikmeline omaette saadikurühm, kuhu kuulusid, Liia Hänni (aseesimees), Kalju Koha, Eldur Parder, Ivar Raig (esimees), Jüri Reinson, Hanno Schotter ja Aldo Tamm. Suur osa selle fraktsiooni liikmeid oli valitud ka Eesti kongressi, mis andis hea eelduse koostöö arendamiseks ülemnõukogu ja Eesti kongressi vahel Eesti riigi de facto taastamiseks ja uue põhiseaduse koostamiseks. 

EMKE oli seisukohal, et Eesti ei pea jääma ootama suurriikide otsust Eesti iseseisvuse tunnustamise kohta, vaid peab ise aktiivselt kujundama uut poliitikat ja tasakaalu Euroopas. Kodakondsusseaduse, valimisseaduse ja teiste riigi ülesehitamise jaoks tähtsate seaduste ettevalmistamisel ja vastuvõtmisel etendas suurt rolli Liia Hänni, kes oli EMKE esindaja nii ülemnõukogu presiidiumis kui ka õiguskomisjonis. Ta etendas vahendaja ja pingete lõdvendaja rolli paljudes tulistes debattides nii ülemnõukogus kui ka ülemnõukogu ja Eesti komitee juhtide vahel, seda nii erakondade seaduse koostamisel, omandi- ja maareformi seadusandluse ettevalmistamisel kui ka iseseisvuse de facto väljakuulutamisel 20. augustil 1991 ja redaktsioonitoimkonna juhina Eesti Vabariigi põhiseaduse koostamisel.

EMKE lähteseisukohad omandireformi küsimuses sisaldasid konkreetseid seadusandlikke ettepanekuid omandireformi läbiviimiseks kodanike omandiõiguste taastamise, riigi valduses oleva omandi tagastamise või kompenseerimise, privatiseerimise ja muul viisil lahtiriigistamise läbi. EMKE kokku kutsutud ümarlaudades ja seminarides leidsid need ettepanekud  toetust enamuse tolle aja erakonda ja poliitilist ühenduste poolt. Kuid nende ettepanekute elluviimine oli väga keeruline ja võttis loodetust palju rohkem aega. Rahvarinde valitsus Edgar Savisaare juhtimisel ning ka Tiit Vähi esimene valitsus ei suutnud teha kuigi palju omandiõiguse järjepidevuse taastamiseks. Reformid võtsid otsustavalt käsile Mart Laari esimene valitsus, kuhu kuulusid esmakordselt ka kaks EMKE ministrit ning riigikogu VII koosseis, mille majanduskomisjoni juhtis samuti emkelane.     

EMKE korraldas arvukaid arutelusid maareformi küsimustes Eesti maa-ametis, põllumajandusministeeriumis, maakonnavalitsustes, taluliitudes ja rahvakoosolekutel. EMKE käivitas agraarpoliitika koja, kuhu kuulus 14 organisatsiooni ning millega lõpuks liitus ka Maaliit, kes kaua aega süüdistas EMKE-t põllumajandustoodangu vähenemises Eestis. Selle tegelikuks põhjuseks oli mõistagi NSVL stalinistliku agraarpoliitika kokkuvarisemine ning sovhooside ja kolhooside vähenenud võimalused saada jõusööta ja teisi ressursse Moskva kaudu. Põllumeeste kongressil 26. märtsil 1993 Sakala keskuses räägiti sellest, et EMKE initsiatiivil on ette valmistatud mitu uue põllumajanduspoliitika seaduseelnõud (põllumajandustuluseadus, impordimaksuseadus, riigireserviseadus jt), kuid poliitiliste erimeelsuste tõttu valitsuses ei saanud neid anda menetlusse.

EMKE-l oli laialdased rahvusvahelised sidemed, kuuludes Euroopa keskparteide rahvusvahelisse koostöövõrgustikku (INC) ning arendas aktiivset koostööd Rootsi ja Soome keskparteide ja taluliitudega ning Liberaalse Internatsionaaliga. EMKE-l oli tugev naiskogu, millel oli samuti laialdased rahvusvahelised sidemed Põhjamaades.  

EMKE ettepanekul algatati Mart Laari esimeses valitsuses ka Eesti koostöö Euroopa Ühendustega, moodustati valitsuse töögrupp Eesti valmistumiseks liitumiseks nende ühendustega, hakati korraldama diskussioone ja koolitusi Eesti Euroopa Liiduga võimaliku ühinemise positiivsete ja negatiivsete mõjude läbiarutamiseks.

Mõistagi polnud EMKE tegevus veatu. Ka valitsuses olles ei suudetud piisavalt kaitsta  maarahva ja põllumajanduse huve. EMKE ähvardas korduvalt valitsusest lahkuda. Kuid ikka leiti põhjuseid seal jätkamiseks. Näiteks 1994. aasta kevadel kindlustas peaminister Mart Laar oma positsiooni lühiajaliselt sellega, et kirjutas alla lisakoalitsioonileppele EMKE-ga, mille tulemusena hakati eraldama vahendeid maaelu arendaniseks, talude taastamiseks  piirialadel ja väheasustatud piirkondades.

Keerulistesse omandi- ja põllumajndusreformi seadustesse jäid võimalused tülideks endiste omanike ja vara kasutajate vahel, mis mitmetes küsimustes kahjuks jätkuvad seniajani.

EMKE ei suutnud jätkata Eesti poliitikas iseseisva poliitilise jõuna. Erakonnaseadus soosib teatavasti suuremaid erakondi. Erakond lagunes paljuski lahkarvamuste tõttu tulevase partneri valikul. Suur osa EMKE-lasi liitus tollase valimisliidu partneri Mõõdukatega, tänase Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga. Väiksem osa ühines Keskerakonnaga või Isamaaga. Paljud, sealhulgas allakirjutanu, aga loobusid, võib-olla enneaegselt, aktiivsest riigipoliitikast.