Mart Kivastik: telefonsõber

Mart Kivastik Foto: Repro

Ma ei teagi, millest alustada. Võib-olla sellest, et mul on telefon? See on vana Nokia, enam vähem vee- ja põrutuskindel, aga vana ja moest läinud, neid isegi enam ei toodeta. Aga ta on mulle armas, sest me oleme juba pikka aega koos olnud, õigemini tema minu taskus.

Ta on vette kukkunud ja ära kuivatatud, ära kaotatud ja üles leitud, temast võiks rääkida üksjagu lugusid. Kuigi ta on vana tülikas kolakas, ei raatsi ma temast lahkuda. Justkui oleks ta mu sõber või midagi sellist. Kuigi telefoni sõbraks pidada on kuidagi kummaline. Aga eks ole kummalisemaid asju olnud. Nii et telefonsõber on vaid üks kummalisus teiste seas.

Lugu on selles, et ükspäev oleks ma tast tõepoolest lõplikult ilma jäänud. Oli mingi pidu, õigemini selle mitmes päev juba, ja suure vihastamise käigus virutasin telefoni vastu seina. Olen hiljem pead murdnud, mis selle lolli teo tegelik põhjus võis olla?

Võib-olla tahtis mu alateadvus ehk pärismina sellest logust sõbrast lahti saada ja olla lõpuks ometi nagu kõik teised – nutitelefoniga, kus saab sobrada internetis, muidu kuulata ja vaadata ja chat’ida? Mis sest, et vana sõber, aga ajad ju muutuvad, ja kui sa oled moest läinud, siis oled sa moest läinud ja nii jääbki. Kui sa oled moest läinud, sa oledki läinud?!

Ühesõnaga, vahet pole. Ma virutasin telefoni vastu seina. Kui ma hommikul ärkasin, teda enam ei olnud. Taskud olid tühjad, pea valutas. Ma avasin silmad ja tasapisi hakkas eelmine õhtu meelde tulema. Tuli meelde, et me olime telefoniga tülli läinud ja et ma virutasin ta ei tea kuhu.
Esiteks, mul oli niigi paha olla, ja teiseks, mul süda tõepoolest valutas.

Mul oli enda pärast häbi, sest kui kogu see jama juhtus, ei olnud ma sugugi üksi, vaid pool linna vahtis mu tobedat käitumist pealt. Tegelikult oli nii, et kui nähti, et asi läheb jamaks, taheti isegi vahele astuda, aga ei jõutud, sest telefon juba sai nii et vähe pole. Ma ei lootnudki teda enam kunagi näha.

Aga oli, mis oli, ma ajasin ennast voodis püsti, käisin duši all, sain pea selgemaks ja mind valdas üha närusem tunne. Toas valitses hiirvaikus! Ma polnud sellega harjunud. Kunagi käisime me telefoniga koos Austraalias. See oli üks sõit teatriga, ma ise poleks jaksanud nii kaugele reisida. Aga kuna mulle tehti reis välja, siis ma loomulikult võtsin ka telefoni kaasa.

Kuigi teie, kes te kavatsete ka Austraaliasse reisida koos oma kallite nutitelefonidega, arvestage juba ette, et arved on kohutavalt suured, nii et teil tuleb oma truu kaaslane põhiliselt välja lülitada ja te ei kuule tema armsat helinat just eriti tihti. Mina kasutasin Austraalia kõnekaarti, mille ostmine on kohutavalt tülikas.

Nemad, austraallased, tahavad, et su andmed oleks kirjas. Su postiaadress, meiliaadress ja kogu elulugu, justkui hakkaksid sa naist võtma. No milleks?! Aga muud mul üle ei jäänud. Ma rääkisin telefonikeskusele endast kõik ära ja alles siis panid nad mu kahekümnedollarilise kaardi tööle.

Aga selles polegi tegelikult asi. Ma tahtsin rääkida sellest helinast! Sellest imelisest helinast, mida mitte kellelgi teisel Eestis ei ole. Tookord Sydneys elasin ma suurepäraste inimeste Vella ja Olavi juures, Turramurras.

Turramurra on üks Sydney äärelinnadest, kesklinnast umbes tund aega rongiga sõita. See on hurmav väike küla, kaunid villad, rohelusse uppuvad aiad verandade, tenniseväljakute ja basseinidega. Majade hinnad algavad umbes miljonist dollarist. Austraalias on see päris tavaline, eriti Turramurras.

Tookord oli mul seal oma tuba, kust ma pääsesin otse välja aeda, ilma pererahvast segamata. Ja nii ma igal hommikult ärkasin, päike paistis, päike alati paistis! Ja laulis üks lind, keda ma Eestis iial kuulnud ei olnud.

Ta laulis igal hommikul järjekindlalt üht sama viisi, aga mitte üldse nagu lind, vaid nagu inimene. Nagu tõepoolest mõni inimene. See kõlas nii kenasti ja nii eriliselt. Loomulikult uurisin ma hiljem Olavilt järele, kellega tegu oli. Olav vastas, et see on ju currawong. Ta elab neil sealsamas õues ja laulab igal hommikul täpselt ühte ja sedasama lugu. Juba aastaid! Kõik see meenutas paradiisi.

Kuid ükskord pidin ma siiski lahkuma, nii Turramurrast, Sydneyst kui ka kogu Austraaliast, nii kahju, kui see ka ei olnud. Ja kuidas sa ka ei tahaks, sa ei saa Austraaliat kaasa võtta, mitte sellepärast, et ta lennukisse ei mahuks. Ta jääb paratamatult maha. Nagu möödunud elu.

Sa saad osta mõne väga hea veini ja selle endal kodus keldrisse panna, aga see ei loe! Ainuke, mis ma oskasin välja mõelda, oli too lind, currawong. Nii ma raiskasingi oma viimase hommiku Turramurra aias currawongi hääle püüdmisele. Ma läksin telefoniga puu alla, kus ta elas, ja lindistasin terve oma telefoni sedasama laulu täis. Ja see jäi mulle tõepoolest alles.

Ma panin currawongi laulu endale helinaks ja kuulasin seda rõõmuga iga kord, kui mu sõbrad mulle helistasid. Hetkega, nagu filmis, olingi ma tagasi Turramurras ... aga! Sel hommikul ma seal enam ei olnud. Ei olnud päikest, merd ega ookeani! Ma olin siinsamas, novembrilõpu Eestis, kus päike ei paista isegi siis, kui peale maksta. Sest teda lihtsalt pole!

Mul tuli nutt kurku. Peale Austraalia olin kaotanud ka kõik oma sõbrad, sest mul polnud enam numbreid. Enne moblasid olid mu sõprade numbrid mul kõik peas, aga hiljem, kui need sai telefoni salvestada, jäi mu pea tühjaks, sest mu telefon asendas mulle mu mälu.

Ma ei tea isegi miks, aga ma kõmpisin järgmisel hommikul tollesse peopaika tagasi, ähmase lootusega, et leian midagi, mingeid ta tükke, leian midagigi oma kadund sõbrast.

Ja just nimelt tükke ma leidsin. Telefon vedeles põrandal kolmes osas: display, klahvid ja alumine ots. Korjasin need riismed nukralt kokku ja kõmpsin koju tagasi ning istusin siis edasi vaikuses, täielikus vaikuses ja üksinduses ilma currawongi ja sõpradeta. Kuna mul midagi erilist teha ei olnud, siis ma lihtsalt igavusest üritasin neid juppe ikkagi kokku panna.

See vana Nokia on uskumatult visa. Teda on üliraske lõhkuda. Ma sain ta kokku pandud, aga pilti ta ette ei võtnud. Sisse lülitades läks põlema ainult väike tuluke üleval nurgas, justkui hüvastijätuks, aga display ise jäi mustaks. Ma jätsin telefoni lauale ja unustasin. Mõtlesin, et lähen järgmisel päeval poodi, küsin pakkumisi ja võtan endale mõne nuti, olen moodne mees, ajan näpuga telefonis asju nagu kõik teised.

Kui ma hommikul ärkasin, olin juba valmis kõike seda tegema, aga miskipärast jäi mulle silma seesama väike tuluke, mis mu telefonis põles. Täiesti igaks juhuks panin ma veel korra oma koodi sisse ja siis võtsin pimesi ühe sõbra numbri, mis mul veel vanadest aegadest meeles oli.

Ja uskumatu! Ta helistas! Mu telefon töötas, kuigi ta oli täiesti pime! Nii et... nii et… ta võis ka heliseda, kui vaja? Ma palusin oma sõbral endale tagasi helistada, ja currawong hakkas laulma! Ma olin Austraalias, ma olin tagasi Turramurras!

Ma olin peaaegu päästetud! Ainult oma sõprade numbritest olin ma ilma, sest ma ei näinud tuhkagi. Tegelikult oli küll üks võimalus. Mul oli riiulil, ei tea mispärast, alles üks igivana sama tüüpi Nokia, mis kunagi uppus Viinistul nii sügavale merre, et päästa teda enam ei õnnestunud. Üks näitleja uputas ta ära! Hiljem toodi ta küll kaldale, aga soolane vesi oli oma jubeda töö teinud. Klemmidel oli toss väljas.

Ma läksin telefonitöökotta, kaasas kaks telefoni, üks uppunud ja teine põrutatud, ja palusin, et ehk on võimalik neist midagi kokku panna. Ma ei teadnud ise ka, millele ma lootsin... imele?!
Ja nagu ikka: tuleb välja, et kui midagi üldse juhtub, siis imesid.

Neiu telefoniparandusest kadus mu õnnetukestega kuhugi tagatuppa ja tükk aega ei kuulnud ma sealt midagi muud kui kahtlast sosinat. Ma tundsin, justkui ootaks ma haiglas, kui mu sõpra opereeritakse ja mul pole millelegi loota, aga ma siiski loodan. Mu sõbra elu oli noateral. Ma olin jubedalt närvis.

Lõpuks tuli telefonitüdruk tagasi. Näost ma tal midagi välja lugeda ei osanud. Tüdruk ütles vaid, et teil läheb viisteist eurot. Mille eest? küsisin mina. Kümme töö eest ja viis uute klahvide eest, ütles tüdruk, neid meil päästa ei õnnestunud, aga muidu tegime me kahest telefonist ühe. See töötab.

Ma ei uskunud oma silmi. Mulle ulatati mu armas vana telefon, kes oli täiesti paranenud. Ta oli nüüd küll mitmevärviline – oranž ja tumeroheline korraga – ja veel täiesti sobimatute valgete klahvidega, ühesõnaga jumalast kirju, aga ta helises ja näitas numbreid... Ta oli päästetud!
Esialgu ma muud ei teinudki, kui helistasin ja palusin endale helistada. Kui ma õhtul magama läksin, panin ta enda kõrvale padjale ja silitasin... Tahtsin vist vabandust paluda.

Järgmise tööpäeva hommikul oli mul vaja mitu asja ajada. Ma otsisin mõnuga telefonist numbreid, aga miskit oli viltu. Nimed olid osalt teised ja numbreid oli miskipärast... rohkem? Neid oli palju-palju rohkem! Ma ei saanud esialgu aru, mis toimunud oli, aga siis sain küll. Mulle meenusid telefonitüdruku sõnad: me tegime kahest ühe!

Järelikult olid mul alles mu kaardinumbrid ja siis veel need vanad numbrid, mis olid salvestatud telefoni, mis Viinistus merre uppus. Ka need numbrid olid mu telefonis nüüd olemas. Terve hulk mu vanu tuttavaid, kes olid minu jaoks lootusetult kadunud, olid mul ühtäkki jälle olemas! Selle asemel et kõik kaotada, olin ma hoopis leidnud! Ma tundsin, et ma ei ole seda ära teeninud. Kõige imelikum, et mälus oli ka ühe sõbra number, keda enam ei olnud. Telefon hoidis teda elus.

Ma ei osanud midagi mõelda. Võib-olla oli see tänutäheks...? Et ma ta ikkagi üles korjasin ja parandusse viisin, et ma teda ei hüljanud? Ju vist. Aga ta ei võinud ju aimata, et mina olin ilma temata sama kurb ja üksinda kui tema ilma minuta. Ka mina olin mitmeks tükiks lõhutud. Meil kummalgi ei olnud aimu, kui tähtsad me teineteise jaoks olime. Et me ei saa ilma teineteiseta enam elada.