Tiina Kaukvere: mõtlesin koroonakriisi positiivseks

Tiina Kaukvere Foto: Helen Marts

Elame ajal, mil inimelu väärtus on kõrgem kui eales, kirjutab ajakirjanik Tiina Kaukvere.

Kodus nädalate kaupa lugemine, kui halvasti kõik on ja aina hullemaks läheb, hakkab varem või hiljem psüühikale. Eriti veel, kui ainus, mida sa olukorra parandamiseks teha saad, on nelja seina vahel püsimine. Aga kuna «halb» ja «halvasti» on väga sageli ainult vaatenurga küsimus, siis otsustasin seda muuta. Taktitundetu? Võib-olla kellegi jaoks, aga kuna mind see aitas, siis ilmselt aitab kedagi veel. Nii sõnastasin kriisi enda jaoks ümber positiivseks, kohati isegi hädavajalikuks. 

Arstiabi ja teadus

Lõpuks ometi leivad laia tunnustust meie arstid, kelle töö oli vähemalt sama pingeline enne koroonapuhangut ja on seda ka hiljem. Surm, mis keskmisele inimesele aina kaugemana tundub, on paljude arstide hall argipäev. Võtame kas või gripi. Mullune gripihooeg oli terviseameti hinnangul üks viimase viie aasta leebeim. Ometi on numbrid aukartustäratavad. Eestis haigestus 2018/19. hooajal grippi hinnanguliselt 45 000–55 000 inimest. Terviseameti andmeil hospitaliseeriti raske gripi või gripiga seotud pneumoonia tõttu 1662 inimest. Intensiivravi vajas 130 inimest, 57 suri.

Veel numbreid, mis ühiskonna jaoks on lihtsalt mõtlema panev statistika, arstide jaoks töö ja mõne kodu jaoks jalust niitev traagika. Tervise Arengu Instituudi (TAI) uuringu põhjal vajab iga kuues Eestis elav laps aasta jooksul arstiabi vigastuste tõttu. Kolme aasta jooksul (2016–2018) suri vigastuste tõttu 61 last, neist 22 protsenti vigastasid end tahtlikult. 

Lõpuks ometi tunneb avalikkus karjuvat vajadust teaduse järele. Ja näeb ning tunneb omal nahal, milline on elu ilma vaktsiinideta.

Rääkimata sellest, kui palju inimesi vajab vereringeelundite haiguste tõttu aastas haiglaravi. Need haigused on peamisteks aktiivravi põhjusteks Eestis. Eesti erakorralise meditsiini osakondades (EMO) käidi 2018. aastal erinevate muredega ligi pool miljonit korda. 245 erakorralist patsienti suri. Võrdluseks: kokku suri samal aastal 15 751 inimest, neist 23 olid imikud. Enamasti surrakse vereringeelundite haiguste (7957) ja kasvajate (4013) tõttu. 

Loodetavasti ei unusta me tänulikud olla ka siis, kui epideemia on seljatatud. Positiivne selle kõige juures on seegi, et SARS-CoV-2 on seni säästnud meie lapsi.  

Veelgi enam, lõpuks ometi tunneb avalikkus karjuvat vajadust teaduse järele. Ja näeb ning tunneb omal nahal, milline on elu ilma vaktsiinideta. Kas mäletate neid inimesi, kes on pikalt poliitikutelt lisarahastust palumas käinud, aga alati paremaid aegu ootama jäetud? Nemad ongi teadlased, kelle töö tulemusest sõltub täna otseselt meie argine tulevik. Teadus on poliitiliselt ebaseksikas teema, mis neelab tohutult raha ja annab kaugeid tulemusi, kui üldse. Raha betooni valamine või laiali jagamine on ju palju nähatavam. Lõpuks saab teadustöö võimaluse olla nähtavam. 

Koolisüsteem

Millal haridussüsteem viimati aja kõigest vanast ja tuttavast maha võttis? Ja ma ei pea silmas suvepuhkust, mille nimel kõik aastaringselt pingutavad ja graafikus olla tahavad: et saaks lõpuks rihma lõdvaks lasta. Mõtlen sellist põhjalikku ümberhäälestust, mille käigus tuleb muuhulgas kõrvalt vaadata kõike, mida seni tehtud. Sellist mammutsüsteemi on raske pausile panna. On ainekavad, tasemehindamised, graafikud, vaheajad. Elatakse kuupäevast kuupäevani ja nende tähtaegade vahemikus on vaja tegeleda eesmärgi täitmisega. Millal on aega mõtestada lahti siis eesmärki ennast? Nii ulatuslikult pole seda ammu tehtud nagu praeguse olukorra survel.

Ehk ongi kriisid need, mis sääraseid süsteeme ümber vaatama panevad.

Ehk ongi kriisid need, mis sääraseid süsteeme ümber vaatama panevad. Heal ajal tundub see kõik tülikas, ehkki üleriigilist e-õppe õppust oleks ju saanud korraldada ka säärasel heal ajal. Keeruline, erinevad tasemed, erinevad koolid, erinevad piirkonnad. Nii võimaldab haridussüsteem tänaseni seda, et Eesti riigis on umbkeelseid koolilõpetajaid. Liiga keeruline, liiga suur süsteem, liiga järsk muutus, liiga erinevad tasemed... 

Minu ema on õpetaja. Mul oli privileeg kuulata, kuidas õpetajad veebikoosolekul innukalt arutavad, kuidas tunde põnevaks teha, milliseid interkatiivseid vahendeid kasutada, kuidas õpilasi kaasata. Ja veebi vahendusel oli õpilastel nii hea meel üle pika aja oma õpetajat näha. 

Algus on raske kõigil osapooltel, nagu ikka. Lastel on raske kaaslasteta, neil on keeruline oma aega planeerida. Vanematel on raske kõigi ja kõige jaoks aega leida. Õpetajad nuputavad, kuidas täiesti uut moodi õpetada. Haridusministeerium palub koolidel ajutiselt loobuda õpilaste hindamisest. Võib-olla ongi mingi parem viis? See on ühine proovikivi, mis fantaasia ja mõtted lendama paneb, vanast mullist vägisi välja toob. Ebamugavustsoon on kõige viljakam koht muutmaks mammutsüsteemi, mis mõjutab meid kõiki.

Elu väärtustamine 

Inimene on surmast kohati kaugeks jäänud. Paljud hädad, mis kunagi lõpesid surmaga, lahendab ära meditsiin. Inimesed elavad küll kauem, kuid haigena. Statistikaameti andmete kohaselt elavad Eesti mehed tervena 52,8 ja naised 55,6 eluaastat. Meeste oodatav eluiga sünnimomendil oli 2018. aastal 73,9 ja naistel 82,4 aastat.

Surmale igapäevaselt mõtlemine pole tervislik, kuid sama jama on elada justkui oleks elu lôputu. See kaotab silmapiirilt selle, mis on inimese jaoks tähtis ja seab esiplaanile kõik need kohustused, millega on kiire. Fookuses on tulekahju kustutamine. Kui aga panna lõputuna näivale elujoonele ootamatult punkt selgub, et need tulekahjud polnudki kôik kustutamist väärt. Vähemalt mitte siis, kui kõrval hõõgub aeglaselt see, mis kôige kallim - inimsuhted.

1990ndate Eesti ajalehed ei kajastanud allmaailma kokkupõrkeid, kui laipasid oli üks. Täna ei ole ühiskond enam nõus, et üks viirus võib nõuda kellegi elu.

Meeldiv on ka näha, kuivõrd väärtuslikuks on inimelu muutunud ühiskonnale, kes seda alati kõrgelt pole hinnanud. Kui mina rohkem kui 30 aastat tagasi sündisin, lasti kuskil Saksamaal, tänases inimõiguste kantsis, kuul kerre neile, kes «ebaseaduslikult» oma teisel pool müüri elavate lähedaste juurde proovisid pääseda. 1990ndate Eesti ajalehed ei kajastanud allmaailma kokkupõrkeid, kui laipasid oli üks. Täna ei ole ühiskond enam nõus, et üks viirus võib nõuda kellegi elu. Me väärtustame inimese elu kõrgemalt kui eales inimkonna ajaloos, võitleme selle eest enam kui kunagi varem ja see on meist väga ilus. Ehkki reaalsus võib olla seetõttu valusam. 

Loobumine

Millest oled pidanud viimasel ajal loobuma? Tarbimine aina suureneb, nagu ka kliimaaktivistide mure selle üle, kuhu see kõik välja viib. Aga kas nauding sellest kõigest suureneb samuti? Pigem tundub, et korvame kõike puuduvat selle suure ostmisega. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) statistika järgi on Eesti depressiooni poolest maailmas esirinnas. Siin on diagnoositud depressiooniga ligi 75 000 elanikku ehk 5,9 protsenti kõigist inimestest. 

Kriis tähendab loobumist, misjärel, nagu inimloomusele kohane, õpitakse tegelikult väärtustama seda kõike, mis enne oli ja nüüd kadus. Kõik oli ju päris hästi? Miks siis seda täiel rinnal ikkagi nautida ei saanud? Miks oli tunne, et ikka on vähe ja kas peale kriisi naudime rohkem? Vôib-olla ei tahagi me enam seda kôike tagasi.

Ajakirjanduse ärimudel

Ajakirjanikel pole ammu nii palju tööd olnud. Lugejanumbrid on põhjas. Kaup on justkui nõutum kui kunagi varem, ometi langetavad toimetused esirinnas palka. Sest ajakirjaniku palka ei maksa see, kellele ajakirjanik kirjutab, vaid suuresti hoopis kolmas osapool –reklaamiandja. Selles valus on ajakirjandus väänelnud kaua. Siit tulevad probleemid, kus ajakirjandusele heidetakse ette klikipõhisust ning lugejaga manipuleerimist. Samal ajal on lugeja harjunud sellega, et tema tarbitava teenuse eest maksab keegi kolmas. Ta ei taha ise väga raha maksta. Mis oleks teil öelda, kui kohvikus otsustaks ja maksaks teie lõuna eest tädi Maali? Millegipärast on ajakirjanduse puhul selline käitumine ootuspärane. 

Kriisis muutub ajakirjandus vältimatult vajalikuks infokanaliks. Ei tahaks, et vältimatult vajaliku elujõulisus sõltuks kellestki kolmanda suvast. Toetage, kui tunnete ära hea ajakirjanduse. 

Nimekirja võiks veelgi täiendada, ent positiivselt mõelda ei ole kuigi lihtne. 

See on isegi ebaloomulik, sest inimene on harjunud keskenduma kõigele sellele, mis võib ohustada tema eksistentsi. Ta keskendub negatiivsele ja võimalikele negatiivsetele stsenaariumitele, et neid välistada. Teinekord võib aga see negatiivsus saada saatuslikumaks kui oht ise.

Positiivsus nõuab kõva mõttetööd ja igapäevast praktiseerimist. Sellepärast oli sellegi artikli kirjutamine pingutust nõudev mõtteharjutus.

Positiivsust vist isegi kardetakse, sest äkki ei võta positiivselt mõtleja sellisel juhul kriisi piisavalt tõsiselt?

Võib-olla tunneb keegi isegi, et ei tohiks praegu postiivseks jääda. Inimesed surevad, kaotavad töö. Ehk tuntakse kohustust endasse võtta negatiivse alatooniga sõnumid nagu «jää, kurat, koju», «sest viirusesse surnu tahtis ka perega kodus olla» ja «eludega ei mängita!» 

Positiivsust vist isegi kardetakse, sest äkki ei võta positiivselt mõtleja sellisel juhul kriisi piisavalt tõsiselt? Nii on mobiliseerivam kirjutada lugusid sellest, kui raskelt inimesed on seda viirust läbi põdenud, meenutada surnuid. Kindlam oleks ühiskonna jaoks, kui iga haigestunu tunneks surmahirmu. Ja kui keegi julgeb meelde tuletada, et surmahirmu Covid-19 põdeja reeglina tundma ei pea, siis tähendaks see ühtlasi, et ta pisendab probleemi ja kutsub üles haigust levitama? 

See ei ole nii. Saab olla korraga elujaatav ning ühtlasi selles positiivsuses ka elusid hoida. Saab tunda vastutust ja soovi seista viiruse vastu üheskoos teistega, surmahirmu tundmata. Ähvardamise kõrval on variant tänada kôiki inimesi, kes on koju jäänud. Tohib tunda rõõmu, uhkust ja soojust, et elame ajal, mil inimelu väärtus on kõrgem kui eales. 

Mure tapab niisamuti.