Valdo Randpere: enne mune, siis kaaguta

Valdo Randpere Foto: «Õhtu» / Kanal 2

Jüri Ratase valitsused on juba aastaid riiki valesti juhtinud ning on nüüd ka kriisile kehvasti reageerinud, kirjutab Riigikogu liige Valdo Randpere (Reformierakond).

Viimasel ajal on küll palju kaagutamist olnud, mune aga on palju vähem või üldse mitte. Ma räägin kriisist, valitsusest, eriolukorrast ja sellest, et kuidas asjad nii viltu said minna. Asi algas tegelikult juba kolm ja pool aastat tagasi, kui Jüri Ratas oma esimese valitsuse kokku pani.

Mis sellest valitsusest meelde jääb ja ajalukku läheb? Tohutu aktsiisitõus, maksude väljavool Eestist, sotside ja isamaalaste omavaheline kisklemine ning kogu selle jama taustal – raiskamine. Kolme aastaga suudeti riigieelarve viia ühe miljardi euroga miinusesse. Seega tehti väga headel kasvuaegadel – igal aastal kõva 300 miljonit miinust – ja hävitati varem kogutud reservid. Ei saa öelda, et sellist valitsemist küsimärgi alla ei seatud. Seda tegi nii ajakirjandus kui opositsioon, aga kasu ei midagi.

Valitsus uskus, et ainult raiskamisega saab valimisvõitu osta ja põrutas miinusega eelarvetega edasi. Sulgudesse võib lisada halenaljaka faktina asjaolu, et rahandusministri portfell oli valitsuses Isamaa käes, kes vaid mõni aasta varem nõudis, et eelarve tasakaalus hoidmise nõue tuleks põhiseadusesse kirjutada. Sellise majandamise tulemus on, et kriisi puhuks reservide kasvatamise asemel sattus Eesti kriisiolukorda ilma mingi rahalise puhvrita.

Küll oleks praegu paar miljardit tagataskus ära kulunud – oleks saanud kohe kätt väristamata kaitsevarustuse tellimusi teele panna ega poleks vaja võtta laenu jooksvate kulude katteks. Mitte investeeringuteks, vaid just jooksvate kulude katteks. Oleks oma raha, saaks toetada ettevõtteid, mis on olnud sunnitud oma tegevuse peatama. Toetada päriselt, mitte nöökida nii, nagu Kredexi kaudu antavate laenudega praegu tehakse. Teeseldud toetamine on selle asja nimi. Häbi peaks olema nii Kredexil kui majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil kui ka kogu valitsusel. Kaagutatakse ravimisest, aga tegeletakse patsiendi tapmisega. Patsient on Eesti koos inimelude, riskigruppide ja majandusega. Eks nii saab ka – tappes patsiendi sureb ka viirus. Nii palju majandusest.

Küll oleks praegu paar miljardit tagataskus ära kulunud – oleks saanud kohe kätt väristamata kaitsevarustuse tellimusi teele panna ega poleks vaja võtta laenu jooksvate kulude katteks.

Teine altminek on seotud meie välissuhetega. Kirjutasin juba eriolukorra kehtestamise hetkel, et Eesti jääb üksi. Seejuures ei jäetud meid üksi vaid Eesti jättis end ise üksinda. Ka selles punktis võib põhjuseid otsida lähiminevikust ehk sellest hetkest, kui Jüri Ratas moodustas oma teise valitsuse ja kutsus sinna EKRE. Et see oli katastroofiline otsus, sellest on Jüri ka ise tänaseks aru saanud. Tulemuseks pole olnud ainult lõputu jada siseriiklikke solvamisi, nõmedaid sõnavõtte ja tegusid. EKRE on suutnud ära solvata ka meie lähimad naabrid ja liitlased.

Eesti oleks pidanud kriisi algusest peale koordineerima oma tegevusi Läti ja Soomega. Tegelikult oleks tulnud nendega jätta piirid avatuks ja tegutseda koos. Aga miks peaks Soome peaminister või valitsus (Mart Helme poolt «huulepulgavalitsuseks» ristitud kamp tema hinnangul harimatuid inimesi ja endisi müüjatüdrukuid) tundma mingit erilist muret või koostöötahet Eesti suhtes? Miks peaks solvatu solvajale kaasa tundma? Lätiga ei viitsinud me isegi üritada mingit piiride lahtiolekut arutada. Ju siis Eesti koroona on parem kui Läti või Soome oma.

Siin võib muidugi kaagutamise ja munemise etteheite teha ka välisministeeriumile. Juttu on palju olnud – küll räägitakse õhtuti Soome välisministriga, siis lepitakse humanitaarkoridor kokku Poolaga, siis räägitakse Finnairi juhiga jne. Tulemus? Null. Ehk teisisõnu muna. Kokkuvõtlikult võiks koostööd ja piiriküsimusi iseloomustada hetkel kui elamist EKRE märjas unenäos. Piirid on kinni, saartele sõita ei saa, liitlased on ära solvatud ja teistest riikidest tulnud tööjõu ajame siit minema. Juba näksitakse ka sõnavabaduse kallal ja ei tea, kauaks sedagi antud on. Hanerasva toodame kohapeal ja kõrvale haukame muru.

Eesti oleks pidanud kriisi algusest peale koordineerima oma tegevusi Läti ja Soomega. Tegelikult oleks tulnud nendega jätta piirid avatuks ja tegutseda koos.

Paar sõna ka meie lähinaabrite  tegemistest. Mina hoian pöialt Rootsile. Nad on oma vastuvoolu ujumisega vähemalt siiani näidanud, et kriisi saab lahendada ka ilma piiride sulgemise ja rangete piiranguteta.  Rootsi poliitikud on oma meetmete kehtestamisel lähtunud Rootsi terviseameti seisukohtadest. Rootslased on alati uskunud ja respekteerinud oma terviseametit ja tervishoiusüsteemi üldiselt. Poliitikud on kiirelt otsustanud majandusmeetmete küsimusi, viirusega võitlemine toimub spetsialistide suuniste alusel.

Nagu öeldud, siiani on see toiminud ja tundub, et hakkab ka naabreid nakatama. Taani teatas uhkusega, et hakkab oma piiranguid  lõdvendama. Tegelikult oli asi nii, et ka Taanis soovitasid epidemioloogid algusest peale mitte sulgeda piire ega kehtestada hulle piiranguid. Teisisõnu – soovitati järgida Rootsi eeskuju. Avalik saladus on, et Taani valitsus sõitis neist nõuannetest üle ja on ikkagi viirusega võitlemisel Rootsiga ühe pulga peal. Samas on Taani majandus saanud palju hullema hoobi kui Rootsi oma. Selles osas võime ennast ainult lohutada teadmisega, et Eesti on suutnud oma majandust tõenäoliselt veel hullemini kahjustada, kui meie põhjamaised naabrid.