Krismar Rosin.

FOTO: Pärnu Postimees

Eesti keele maja kursuste ära jäädes kutsusid õpetajad üles inimesi veebi teel eesti keelt harjutama, kirjutab Narva eesti keele maja eesti keele õpetaja Krismar Rosin.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Lennukid ei lenda. Kaubamajad on tühjad. Piirid on kinni ja inimesed kodus. Eesti inimene ei taha tühjalt istuda. Peale metsade-soode läbimatkamise, aiatööde ja lugemise tekkis nüüd võimalus teha midagi koos, virtuaalselt, ja olla meie-, mitte mina-ühiskond.

Samal ajal kui mina-ühiskond Sportlandis ostles, tekkis üle maailma Eesti inimestest üks pisike meie-ühiskond, kes mõtles kõige olulisemate väärtuste peale. Nende peale, mis on kirjas põhiseaduses ja mida oleme oma tormamises tihtipeale unustanud. Uus maailm toob meid jälle meie juurte – looduse, pere ja eesti keele – juurde.

Kui eesti keele majades keelekursused peatusid, pakkus Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Irene Käosaar välja idee, et tekitada virtuaalne keelementorite programm. Keelementoreid, kes aitaksid inimestel eesti keeles suhelda, saime kahe nädalaga ligi 120. Kohe tekkis ka kinnine grupp, kus erisuguse taustaga inimesed jagasid siirast rõõmust eesti keelega seonduvat nõu. Nende seas on kõrgeid ametnikke, riigikogu liikmeid, tudengeid, kultuuritöötajaid, õpetajaid, kirjanikke, pensionäre ning tegev­õpetajaid, kes räägivad hea meelega oma keelepartneritega põnevatel teemadel. Tublimad selgitavad isegi grammatikat ja keelenüansse!