Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar.

FOTO: Mihkel Maripuu

Kindlasti mõned meist mäletavad, kuidas mobiiltelefon Eestisse tuli ja kuidas nende üksikute eksemplaride omanikud avalikus kohas valju häälega rääkisid. 

Mobiil oli staatusesümbol ja väga kallis ülal pidada. Alles 1998.–1999. aastal toimus märkimisväärne kõnede odavnemine, kui Q GSM hakkas mobiile mitmeks aastaks siduva võrgulepingu eest tasuta jagama ning mobiiltelefonid jõudsid massidesse. Tänapäeval ei kujuta tõenäoliselt enamik inimesi elu ilma nutiseadmeks muutunud mobiiltelefonita ettegi.

Igasugune tehnoloogia või teenus muutub odavaks siis, kui ta jõuab massidesse, ning massidesse jõudnuna ilmnevad täiesti uued ja eluliselt vajalikud nähtused: mobiilpositsioneerimine, M-parkimine, mobiilallkirjastamine jne.

Samasugune efekt oli Ameerika Ühendriikides nõndanimetatud sendiajakirjanduse (penny press) levikul 1830. aastatel. Kümne aasta jooksul kasvas ajalehtede kumulatiivne tiraaž 78 000 eksemplarilt 300 000 eksemplarile ning tiraažide kiire tõus jätkus ka järgnenud kümnenditel. See oli võimalik tänu kiirete trükipresside tulekule, kuid lehtede trükiarvu nobe kasv muutis need väga atraktiivseks reklaamiandjatele (linnadesse kolinud inimeste ostuvõime suurenes samuti) ning reklaamiraha vool ajalehtedesse aitas muuta nende kaanehinda veelgi odavamaks, mis omakorda paisutas tiraaže. Käivitus arengu­spiraal. Ajalehed olid mõjukad nii info- kui ka reklaamikanalina.

Ajakirjandusel on täita oluline funktsioon inimeste informeerijana, vajaduse korral otsustajate survestajana ning olukorra analüüsijana. Seda ei saa jätta sotsiaalmeedia hooleks.

Alates viimasest majanduskriisist kümmekond aastat tagasi on ajakirjandusväljaanded sattunud aga taandarenguspiraali. Veebisisu pakuti tasuta, veebireklaam ei kompenseerinud paraku kahanevate paberlehtede vähenevat reklaamiraha. Ja mis veelgi hullem, üha rohkem reklaamiraha hakkas voolama vasttekkinud sotsiaalmeediasse. Seetõttu pole ajakirjandusväljaannetel üle terve maailma märtsis puhkenud koroonakriisis üldse reserve, kõik organisatsioonid on viimase kümne aasta jooksul ära optimeeritud ja õhukeseks viilitud.

Olukorras, kus reklaamiraha on sulanud kui lumi kevadpäikese käes ehk päevadega, on Eesti ajakirjandusorganisatsioonid pidanud vastu võtma karme kokkuhoiuotsuseid. Ajakirjanike palka on pidanud vähendama ka Postimees, mis on aga paradoksaalne, sest meie inimesed töötavad praegusel ajal rohkem kui kunagi varem. Neil tuleks hoopis palka tõsta. Aga praeguses kriisis ei ole meil jätkuva majanduslanguse tõttu näha piisavalt raha tulemas ja me ei saa tõsta ka lehe kaanehinda, nii et tellimus oleks jõukohane vaid jõukatele.

Ometi on selge, et ajakirjandusel on täita oluline funktsioon inimeste informeerijana, vajaduse korral otsustajate survestajana ning olukorra analüüsijana. Seda ei saa jätta sotsiaalmeedia hooleks. Mis oleks majanduslik väljapääs? Praegusel juhul näen seda peaasjalikult suurte tiraažide tagasitulekus. Kui Postimees saaks kokku 100 000 digitellijat, suudaksime jääda majanduslikult sõltumatuks. Tubli kolmandik on meil juba olemas. Palun toetage meie ajakirjanikke nende töös. Iga digitellimus loeb!