20midagi ⟩ Martin Noorkõiv: demokraatia ebakindlal ajal

Martin Noorkõiv sõnastab ise, et viimased kümme aastat on tema eesmärgiks olnud, nii igavalt kui see ka ei kõla, otsida kohta, kus ta saaks saavutada maksimaalset mõju ühiskonna paremaks muutmiseks. Isegi kui tegevus on suunatud üksikisikule – koolitamine, programmide tegemine – siis taustal on alati küsimus, milline peaks olema süsteem terviklikult, et sellest oleks enim kasu. 

Praegu on Noorkõiv Teaduse ja Kultuuri Sihtasutuse Domus Dorpatensise tegevjuht ja Vabaühenduse Liidu nõukogu esimees. 

Kodanikuühiskond on midagi palju enamat protestidest ja meeleavaldustest, mis võib esimese pildina silme ette kerkida. Kui väga lihtlabaselt jagada, siis kodanikuühiskond on kõik see, mida ei tee riik ja mida ei tee inimesed raha teenimiseks. See ei tähenda, et raha teenimine on kodanikuühiskonna organisatsioonidele välistatud. See pole lihtsalt eesmärgiks iseenesest. 

Praegune koroonakriis lööb valusalt ka vabaühendusi, tunnistab Martin. Juba pikemat aega on kodanikuühendustel mureks, et inimestel pole aega tegeleda vabatahtliku tööga, eriti kui see ei ole nii atraktiivne nagu korra protestimarsil käimine. Samal ajal üksildus ja vaimsed probleemid aina kasvavad, sest kogukonnatunnetus on ära kadunud. Nüüd oleme ajas, kus läänemaailm on silmitsi kõige suurema kriisiga pärast II maailmasõda ning füüsiline kokkusaamine inimeste vahel ei ole soositud. 

Vestluses Martiniga tulevad tahes-tahtmata sisse küsimused demokraatia, riigivalitsemise ja ühiskonna kohta. Ta on uurinud ühiskondliku arutelu pidamist internetis, kitsamalt sotsiaalmeedia gruppides. Seda ajal, kui Euroopas ja mujal maailmas on taas pead tõstnud populism või sotsiaalmeedia roll inimeste ühendamisel on kahtluse alla seatud.

«Ma arvan, et inimesed saavad sellest olukorrast valesti aru,» mõtiskles Noorkõiv. «See olukord ei ole selline, et meil vanasti oli selline demokraatia ja riigivalitsemine, kus arutelu oli sisukas ja mitte-populistlik. Ja nüüd see muutus on see, et arutelu on muutunud populistlikuks.»

«Aus otsavaatamine minevikule on see, et vanasti demokraatia ja riik töötasid nii, et kedagi ei huvitanud. Keegi ei olnud kaasas sellega. Ainult väike vähemus inimesi üldse mõtles kaasa poliitikaasjades. Mis me nüüd näeme, on see, et sotsiaalmeedia ja interneti tulekuga on demokraatiasse arutama tulnud rohkem inimesi. Näeme, et see varasem olukord oli teesklus. Me lihtsalt ei kaasanud suurt osa ühiskonnast oma aruteludesse ja otsustesse. Ja nüüd avastame, et suur osa ühiskonnast ei ole üldse samal arutelutasemel, kui need vähesed inimesed, kes enne osalesid. See on hästi suur lihtsustus ja üldistus, loomulikult, mis ma teen siin,» selgitas ta, miks meie kujutelm kunagisest demokraatia õitseajast on väär. 

Noorkõiv ütles, et kogu see protsess pikas tulevikuvaates tähendab, et me päriselt õpime, kuidas demokraatlikult ühiskonnana toimida, kuidas päriselt inimestega poliitikat arutada. Aga lühikeses perspektiivis tõenäoliselt see hävitab kõik meie riigid ja kukutab kokku tsivilisatsiooni. Küsimus on selles, kas lühiajaline kokkukukkumine välistab pikaajalise demokraatia või mitte. 

Martini hinnangul on üsna üheselt positiivne demokraatia arengu heaks, et uued inimesed kogunevad uutmoodi salongidesse sotsiaalmeedias. Selles aspektis on Eesti ühiskonnale väga kasulik olnud EKRE tõus, sest see on toonud avalikusse ette selle erakonna toetajate mõtlemise, ütles Noorkõiv. See on kõik väga kodanikuhariduslik ja demokraatiat tugevdav pikas perspektiivis. 

Aga häda ongi lühikeses perspektiivis: kunagistes demokraatlikes revolutsioonides Inglismaal ja Prantsusmaal jäid kaks kuningat ilma peata.