Sel nädalal hakkavad kehtima uued piirangud. Mõni peab neid karmiks, teine jälle liiga leebeks arvestades ohu tõsidust. Suhtumine sõltub sellest, millises inforuumis viibitakse, kellega suheldakse, töökohast, maailmavaatest. Ka poliitikute ja valitsusliikmete seas on erinevad arvamused. Tundub, et oleks paslik teema läbi arutada ja leida kompromiss, mis enamusele vastuvõetav. Kehtestataks piirangud, aga elu ei jääks päris seisma ja majandus ei saaks üleliigselt kannatada. Nii mõneski olukorras tulekski nii toimida. Praegu on aga häda, et koroonaviirust ei huvita meie omavaheline kompromiss. Ta ei ole avatud läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppeni, kuidas Eestis ühiskond käituma peab.
Seetõttu ei ole küsimus selles, mis reeglid on ühiskonna jaoks vastuvõetavad, vaid mida on vaja teha, et viiruse levik pidurduks. Teame, et viiruse taandumiseks on vaja jõuda selleni, et keskmiselt nakataks viirusekandja vähem kui üht inimest. See tähendaks, et uusi nakatanuid saab olema vähem, kui neid kes tervenevad või kahjuks enam kunagi ühtki viirust edasi kanda ei saa. Siis hakkab viirus taanduma ja meie naasma samm-sammult elu juurde, mis veel hiljuti rutiinselt tavapärane tundus.
Seni on valitsus pigem reageerinud olukorrale ja vaadanud, kas pisut rangemad piirangud toimivad. Mõne aja möödudes on tulnud nentida, et mitte piisavalt, ja asetada järgmised kaalukausile.
Kuidas selleni jõuda, ei ole maailmavaate küsimus. Ei ole küsimus, kus erinevate arvamuste paljusus viib tõele lähemale. Selleks on vaja neid, kel on ekspertiis eeldada kuidas viirus käituda võib, luua adekvaatseid levikumudeleid statistika põhjal ja prognoosida inimeste käitumist. Ka nende jaoks on see esimene selline kogemus, aga paremat teadmist ja praktikat meil pole. Peaksime võtma aluseks nende arvamuse ja ettepanekud ning need jõustama ja ellu viima. Samal ajal avalikkusele selgitades, et need sammud on vajalikud, et viirus taanduks. Sarnane institutsioon on meil juba eriolukorras teadusnõukogu näol loodud, mis saab kaasata eksperte ka teistest valdkondades. Kahjuks aga annab see vaid sisendi ettepanekute näol ministritest kriisikomisonile ning seejärel algab tavapärane kompromisside leidmise kunst.